MOBIILSED DEFINITSIOONID

Sa lähed külla. Lased uksekella, sind kutsutakse sisse, sa paned üleriided ära, astud edasi, istud diivanile, oled natuke kohmetu või vastupidi, sulle ehk pakutakse midagi või siis mitte kohe, sa istud ja lased ruumil ja selles viibijail endasse mõjuda, kass riivab su jalga, ehk hüppab süllegi ja nõuab oma paid, sa kuuled vestlusi ja ehk vestled isegi, sa paikned ruumis ümber, vaatad ja kuulad ja oled. Sa oled külas. Ja kui sa lahkud, oled sa ühe kogemuse, ühe ruumi ja ühe koosluse võrra rikkam.

Toas on diivan, maal, laud ja linik ning liigutav olukord. See lugu puudutab komplekte, milleni oleme jõudnud me ise, komplekte, mida võime vaid aimata, komplekte, mida serveerivad süsteemid ning komplekte, millest neil aimugi pole. See lugu läheb nagu kellelegi külla, kus peaks jutuks tulema kaasaja isedefineerimise olulisus ja muud omavastutuse teemad. Ent küla peale üksi ei saa kindel olla.

Käesolev lavastus algas 2016. aasta sügisel, mil esietendus kadrinoormetsa “tõotatud maa”, mille kavalehe pealkiri oli “mobiilsed definitsioonid”. Kavalehe tekst avaldati mõne kuu pärast ka ajakirja TeMuKi avaveerus. Tekst andis proovide käigus üles kerkinud sõnadele ja üldtuntud mõistetele omapoolsed seletused - mobiilsed definitsioonid. Lavastusprotsess jätkus sama aasta hilissügisel, kui Tartmusis avanesid kadrinoormetsa “hüljatud arhitektuuri momendid”. Sel hetkel tulid mängu ruumi neljas seinas paiknevad erinevad diivanid. Järgmine samm oli 2017. aasta sügisel, mil kadrinoormetsa “maandatud tõotuse” meeskonnaga liitusid Ivo ja Andres. See tähendas põlvist nõrgaks võtvat huumorit, mis kunagi ei hüüa tulles ning mis alati jääb kulisside taha, meie vaimule toiduks. 

Jaak Tomberg / Teater.Muusika.Kino:
Olen kindel, et ma ei mäleta etenduse kõiki üksikasju ega ka suurt osa sellest, mida mulle parasjagu räägiti, kuid mulle jääb alatiseks meelde, kuivõrd kiiresti ja sisendusjõuliselt suudeti luua ühtaegu afektiivselt kaasav ja meeleliselt kirgas ühiskeskkond, kus kõike v õ i s, aga mitte midagi e i 
p i d a n u d tegema. Asjaosalisi kaasati vaba(tahtliku)lt ja just sellepärast läksid nad toimuvaga ilma igasuguse näilise takistuseta kaasa: liikusid ringi, vahetasid kohti, sattusid omavahel suhtlema ja kunstikogemusi jagama. Üha jõulisemalt kinnistus mulje, et "mobiilseid definitsioone" ei etendatud (kellelegi, kes seisab "väljaspool"), vaid need etendasid ennast (kõigi kaasabil) ise.

Mario Pulver / Sirp:
Aga „mobiilsete definitsioonide“ tugevuseks pole mitte see, et saab mõnusalt istudes põnevat kunstijuttu kuulata ja pilte vaadata. Vastupidi, lavastuses tegeldakse katkestuste, suunamuutuste, hargnemistega. Olukord katkeb enne, kui jõuab mugavaks muutuda. Istud ilusti toolil ja vaatad pilti, järgmisel hetkel sõidad tooliga mujale ja osutud ise eksponaadiks.

Madli Pesti / Sirp: 
Noormets on teist lavastust järjest laval koos näitleja Ivo Reinokiga, kes oskab tulistada ka „paksu näitlemist“. Ma ei arva aga kunagi ära, kuhu nende omavaheline keemia nad viib ja millised ootamatud seosed nad õhku viskavad. Noormetsa lähenemine teatrikunstile on originaalne ja erakordne ning seda tuleks kultuuriüldsusel tähelepanelikult jälgida. Sellise süsteemsusega ja sellisel viisil ei mõtesta Eestis etendajate, publiku ja vaatamise dünaamilist kolmnurka ükski teine teatritegija.

Artiklid, arvustused, intervjuud