Jaak Tomberg kirjutab Teater. Muusika. Kino juuninumbris Kadri Noormetsa lavastusest "mobiilsed definitsioonid" Tartu Uues Teatris.
"mobiilsed definitsioonid". Lavastaja: Kadri Noormets. Helikunstnik: Andres Lõo. Valguskunstnik: Karl Marken. Dramaturgiline tugi: Aare Pilv. Mängivad: Kadri Noormets ja Ivo Reinok. Esietendus 12. IV 2019 Tartu Uues Teatris.
1.
"mobiilseid definitsioone" vaatama minnes öeldakse mulle Tartu Uue Teatri piletikassade juures, et etendus on juba alanud, aga selle nägemiseks tuleb minna maja teise välisukse juurde ja seal kella lasta. Uksel võtavad mind vastu Ivo Reinok ja Kadri Noormets, kes juhatavad mu edasi suurde hämarasse saali, mille seinu katavad igast küljest inimmõõtmeid ületavad kaasaegsed kunstiteosed, millest igaühe alla on seatud teatrisaali kontekstis harjumatud (ning harjumatult mugavad) diivanid, kus palutakse istet võtta. Kui kõik istekohad on täidetud (ühele vabaks jäänud diivanile kuhjatakse publiku riided), mängitakse saalis publiku osavõtul pooleteise tunni jooksul maha dünaamiline, tõepoolest üksnes mobiilselt defineeritav etendus, mida siinkohal saan edasi anda ainult omaenda toonasest sattumuslikust vaatepunktist lähtudes, kuivõrd iga asjaosalise osalusaste oli erineva sügavusega ning sedakaudu ei ühildunud lõpuni (või kaugeltki?) ka erinevad perspektiivid, millest iga osaline seda etendust kui tervikut koges.
Kohe alguses palub Ivo Reinok mind ja veel kaht meest endale appi, et tassiksime kanderihmadega saali sisse ja seejärel tagasi välja ühe priskevõitu palgi. Olen ülesandega sedavõrd ametis, et ei saa õieti mahti toimuvat mõtestama hakata, küll aga jõuan selle käigus põgusalt ja sõbralikult vestelda mehega, kellega olen tassijasaatust jagama sattunud. Kui töö tehtud, palutakse meil võtta istet saali keskel asuval kolmel ratastel teatritoolil ja antakse igaühele vaevatasuks kätte alkoholivaba õlu, mille me ka vestlust jätkates tänulikult avame (purkide avamisplaksatused kajavad kaasa helikujunduses). Saali sissepääs suletakse leidliku lükandlahenduse abil veel ühe hiiglasliku maaliga, riietega kaetud diivan nihutatakse selle alla ja meid meie istmetel omakorda "tühjaks jääva" maali alla. See sattumus määras ära kogu minu edasise etenduskogemuse: ma olin s a t t u n u d o s a v õ t m a enne, kui ma olin jõudnud v a a t a m a h a k a t a; mind oli o s a l e v a l t s e a d i s t a t u d veel enne, kui ma jõudsin etendatava suhtes sisse võtta v a a t l e v a d i s t a n t s i. Edasi ütles Kadri Noormets sundimatult, et kõik võivad etenduse jooksul vabalt saalis ringi käia, kohti vahetada, üksteisega juttu ajada ja seintele riputatud maale lähemalt uurida — tundkem end ühtaegu nagu kodus ja nagu näitusesaalis, ning see ühelt poolt kunstikeskkonda kodustav ja teiselt poolt igapäevaelu estetiseeriv foon jäi saatma kogu edasist etendust. Järgnes rida hargnevuste, katkestuste, ootamatute suunamuutuste või sujuvate üleminekutega ühendatud episoode, mille käigus tutvustati ja mõtestati muu hulgas seintel rippuvaid maale ja nende all asuvaid diivaneid, asetati osalejaid vastavalt esteetilisele ja kompositsioonilisele kokkusobivusele koos maalide alla istuma ja heideti nende peale raamistav prožektorivalgus, moodustati saalipõrandale kättejuhtuvate esemetega huvitavaid ja paeluvaid kujundeid, koondati kogu publik "grupifotoks" ühte saalinurka seisma ja peeti neile keskpõrandale kokku kuhjatud diivanipatjade hunniku otsast ja seest üks tummine lõpumonoloog jne. Etenduse lõppedes võis vabalt jääda saali maale ja diivaneid vaatama: vaatajale oli abiks etenduse "kataloog", mis kõiki eksponaate nii tutvustas kui ka müüs. Olen kindel, et ma ei mäleta etenduse kõiki üksikasju ega ka suurt osa sellest, mida mulle parasjagu räägiti, kuid mulle jääb alatiseks meelde, kuivõrd kiiresti ja sisendusjõuliselt suudeti luua ühtaegu afektiivselt kaasav ja meeleliselt kirgas ühiskeskkond, kus kõike v õ i s, aga mitte midagi e i p i d a n u d tegema. Asjaosalisi kaasati vaba(tahtliku)lt ja just sellepärast läksid nad toimuvaga ilma igasuguse näilise takistuseta kaasa: liikusid ringi, vahetasid kohti, sattusid omavahel suhtlema ja kunstikogemusi jagama. Üha jõulisemalt kinnistus mulje, et "mobiilseid definitsioone" ei etendatud (kellelegi, kes seisab "väljaspool"), vaid need etendasid ennast (kõigi kaasabil) ise.
2.
Mul on rõõm tõdeda, et minust märksa kogenumad ja palju vilunumad teatrikriitikud on "mobiilsete definitsioonide" taustal tunnistanud, et eesti osavõtuteater on hakanud vaatama kaugemale traditsiooni murdmisel põhineva šokiväärtuse ekspluateerimisest. Ott Karulini sõnul kummutab see lavastus kartuse, et "osavõtuteatri trend lähebki Eestist mööda", ja tõendab, et "osavõtuteater pole miski hirmus koll, mis pahaaimamatut diivanil lösutajat rünnata võib".1 Mario Pulver sedastab, et tegu on "totaalse osalusega", kus "erinevalt mõnest mälestusväärsest lavastusest ei pritsita lõhnastatud publikumi kehavedelikega ega sõimata lolliks" ning "pole vaja karta füüsilist kaasamist", sest "keegi ei lao vaatajat Abu Ghraibi stiilis kuhja ega sunni teise vaatajaga maadlema".2 Mul ei ole vähimatki šokeerimistaotlusel põhineva kaasamise kriitilise võõritusväärtuse vastu — olen isegi sattunud ühele etendusele (võis see olla "PostUganda" 2010. aasta Baltoscandalil?), kus valitud publikuliikmega sirgjooneliselt flirtima hakati, ja teisele (see oli kindlasti NO99 "Heasoovijad"), kus mul paluti Jonathan Littelli romaanist õõvastavaid katkeid ette lugeda ja pärast seda meestegelaskuju rituaalset piinamisorgiat assisteerida. Kummalgi juhul nihestati mind võõritavalt välja passiivse vaataja staatusest ja kultuuri- või ideoloogiakriitiline sõnum toimetati kohale just nimelt seeläbi, et mulle mitte e i e s i t a t u d seda, vaid pandi seda k e h a s t a m a ja kehastamise kaudu l ä b i t u n n e t a m a.
Kuid publiku sedasorti šokeerimisel või aktiveerimisel põhinev sirgjooneline kaasamistaotlus ei pruugi sugugi päädida selle paljuräägitud neljanda seina tõelise lõhkumisega. Kui saalis kellelegi sülle istuti ja teda suudeldi, hakkasid kõik ülejäänud ehmunult ja ilma igasuguse analüütilise mõtlemiseta ümberringi vaatama — ega ometi mind järgmisena ei suudelda? Kui mul paluti kahe käega tugevalt köiest tõmmata, et keset masohhistlikku orgiat mehe käed laiali venitada, täheldasin publikus nihelevat püüdu end halvimaks ette valmistada — sest kindlasti ootab meid veel midagi hullemat. "Kaasamine" oli kõikide märkide järgi ühesuunaline ja sealhulgas valitud üksikindiviididele suunatud, mis pigem võimendas kui vähendas etendajate ja vaatajate vahelist eraldusjoont. Neljas sein lagunes üksnes näiliselt, selle asemele püstitus uus ja mingis mõttes veel tugevam. Ja mul on tunne, et ajapikku on eesti osavõtuteater publiku ära harjutanud just sedalaadi, sirgjoonelisel šokiväärtusel põhineva kaasamisega. Kuni piirini, kus osavõtuteatrilt just seda ollaksegi harjunud eeldama, ootama või (halvimal juhul) kartma.
Just etendajate ja publiku vahelise "suhtluse" mõttes tegid "mobiilsed definitsioonid" kui osavõtuteater minu arvates sammukese edasi. Siin ei püütud etendajate ja publiku vahelist neljandat seina vägisi ühelt poolt maha lõhkuda — puhtalt sellepärast, et seda seina polnud juba algusest peale, juba lähte-eeldusena olemas. Pigem võiks öelda, et "mobiilsetes definitsioonides" hoopis püstitati neljandat seina, aga mitte etendajate ja publiku v a h e l e, vaid publiku s e l j a t a h a, etendajate ja publiku ü m b e r. Etenduse alguses saali sissepääsule langenud viimane hiiglaslik maal märkis piirjoont, mis sulges kõik asjaosalised ü h e s k o o s omaette esteetilis-meelelisse ruumi. Selles ruumis, kus etendajad ja publik olid teineteisele sundimatult ja orgaaniliselt võimalikult lähedale toodud, hakkasid aset leidma ootamatud, rikastavad ja küllastavad ühistegevused. Ja just nende ühistegevuste sundimatu ja loov isetekkelisus oli miski, mida ma polnud teatris varem kogenud.
3.
Siinkohal tuleks käsitleda põgusalt veel üht, teenimatult vähe tähelepanu pälvinud, kuid samavõrra tähelepanuväärset hiljutist lavastust, mis tõendab samuti, et eesti osavõtuteater on hakanud otsima uusi ja huvitavaid suundi. Labürintteatriühenduse G9, Tartu Uue Teatri ja Tartu Ülikooli muuseumi koostöös eelmise aasta lõpul lavastunud Karl Ristikivi "Hingede öö" oli rangelt võttes tunniajane lavastus ühele (nii toimus ühe õhtu jooksul kuueminutiste vahedega kokku nelikümmend etendust).
Etenduse "vaataja" oli asetatud romaani peategelase kingadesse: ta oli aastavahetusel kutsutud Surnud Mehe majja (milleks antud juhul oli Tartu toomkirik), mille paljudelt korrustelt ja lugematutest ruumidest läbi liikudes etendati temaga terve hulk Ristikivi romaanist tuntud (aga ka tundmata) stseene. Kogu tihedat narratiivi ühes selle ohtrate kõrvaltegelaste ja hoolikalt häälestatud üksiknüanssidega paistis haldavat kolossaalne, kuid sujuvalt ja intensiivselt, peaaegu märkamatult toimiv logistiline masinavärk, mis tundus olevat üles seatud üksnes etenduse ainukülastaja kui peategelase jaoks. See oli metafüüsilisi mõtisklusi, isiklikke sisekaemusi ja ootamatuid meelelisi elamusi pakkuv osavõtuteater ühele — nähtavalt suurte kulutustega täienisti materiaalselt välja mängitud personaalne virtuaalne reaalsus, kus oleks tahtnud viibida palju-palju kauem. Osavõtutõrge oli siin lahendatud risti vastupidi "mobiilsetele definitsioonidele": muu publiku puudumine — kohe alguses sisendatud veendumus, et "kõik siin on tehtud just sinu jaoks" — kannustas osa võtma, ümbritsevaga avastavalt suhtlema, üha sügavamalt rolli süvenema ja toimuvaga loovalt kaasa ja edasi mängima. Polnud kedagi, kelle ees piinlikkust tunda.
4.
Just "Hingede öö" taustal tuleb hästi välja, mil määral "mobiilsete definitsioonide" keskmes oli õigupoolest kollektiiv ja isetekkeline kollektiivne võimekus. Pole kindel, kui hästi saanuks seda lavastust mängida n-ö tühjadele saalidele. Ent mida siin (ajutiselt) tekkivale kollektiivile siis sisendada taheti? Nii sirgjooneliselt ei tohiks seda küsimust ilmselt püstitada. Etenduse lõpus esitas Ivo Reinok küll pikema monoloogi, mis väljendas tema (kui näitleja) eraldatust ülejäänud inimestest — muu hulgas kombineeriti seal Henryku monoloogi Gombrowiczi "Laulatusest" voodoorituaali kirjeldava tekstikatkega Peter Brooki "Tühjast ruumist". Kuid otsida "mobiilsetest definitsioonidest" mõnd selgepiirilist, üheselt mõistetavat või sõnastatavat sõnumit tähendaks minu arvates vale puu all haukumist, sest see eiraks täielikult tõelist mõjutasandit, millel too "sõnum" õigupoolest kohale toimetati.
Mario Pulver on tabavalt märkinud, et "lavastuses tegeldakse katkestuste, suunamuutuste, hargnemisega. Olukord katkeb enne, kui jõuab mugavaks muutuda. (---) Publik loksutatakse lahti kohe, kui neile tundub olukord mõistetav või nad saavad aru, mis toimub. Esitatavad tekstid ja dialoogid on kohati seosetud laused, kohati kollaaž. (---) Dialoog kujuneb vahel pealtnäha teadvuse voo meetodil ja selle kontekst muutub pidevalt."3 See tähendab: "mobiilsetes definitsioonides" ei etendatud üht, kui tahes raskesti tuvastatava alguse, keskpaiga ja lõpuga lugu, mida seejärel olnuks võimalik ühte tähenduslikult ammendavasse perspektiivi seada. Etendajate ja publiku vahelise distantsi kaotamine tähendas ühtlasi osalevate kehade tõmbamist p u h t a s s e o l e v i k k u, milles hakkasid võimenduma keha ja keskkonna (ning võib-olla ka keha ja teiste kehade) vahelised puhtmeelelised, afektiivsed intensiivsused. Sellesse puhtasse olevikku tõmmatuse muundav mõju pole aga keeleliselt sõnastatav, vaid toimib pigem aistinguliste mikrosingulaarsuste tasandil. Toime on suuresti keele- või tähenduseelne, tahaksin isegi öelda, et eelsubjektiivne või subjektiivsuse-"alane": "mobiilsed definitsioonid" opereerib osavõtjaga tasandil, kus subjektiivsust a l l e s m o o d u s t a t a k s e. Ning on oluline, et ta teeb seda ruumis, kus kõik kehad on fundamentaalselt võrdväärsed.
Lavastus kehastab ja teostab tõhusalt Jacques Rancière'i tuntud kunstifilosoofilist mõtet, et kunst mitte niivõrd ei ütle meile (ette), mida või kuidas peaks kujutlema, mõtlema, ütlema või tegema, vaid pigem teisendab meie kujuteldavuse, mõeldavuse, öeldavuse ja tehtavuse võimalikke viise ja horisonte, muundades meie tajumisviise märksa fundamentaalsemal, kui tahes teadvustamatul tasandil: aistinguliselt, meeleliselt, afektiivselt. Aistingulisuse hegemooniat märgivad lavastuses kõikjal kehi ümbritsevad, inimmõõtmeid ületavad, väga värvikirevad ja enamasti figuratiivsust vältivad kunstiteosed: Laurentsiuse, Meru, Tarvi Laamanni, Soho Fondi, Andres Sütevaka, Raoul Kurvitza jt maalid, mille algimpulsiks ei tundu olevat mitte e t t e n ä i d a t a, vaid pigem meelelisele otsingulisusele ja avastuslikkusele p r o v o t s e e r i d a. "mobiilsete definitsioonide" keskseks esteetiliseks (aga mitte niivõrd temaatiliseks) motiiviks on niisiis kunst ja (uus) suhe kunstiga.
5.
Milline see suhe on? Või õigemini, milline on suhe, mis siit välja koorub? Minu arvates märgivad seda lavastuse kesksed kujunduselemendid — maalid ja diivanid — ja viis, kuidas neid publikut kaasates kombineeriti. Etenduse kõige tähelepanuväärsemas episoodis hakkasid Kadri Noormets ja Ivo Reinok oma esteetilist intuitsiooni järgides publikut maalide all asuvatele diivanitele paigutama. Seda tehti ruttamata, aga ka viivitamata, n-ö katse-eksituse meetodil, vaagides publiku liikmete välimuse ja oleku hüpoteetilist kokkusobivust maalidega, mille alla, ja diivanitega, mille peale neil istuda paluti. Mitmelgi puhul juhtus, et tekkinud kompositsioon ei saanud esiotsa päris "õige", mispuhul vahetati maali alla istunud keha(d) välja ja asendati teistega. Kui tulemus rahuldas, hangus see seadistusprotsess mõneks viivuks, mil ülejäänud saal pimenes ja tekkinud kompositsiooni peale lasti tugev prožektorivalgus, mis tekkinud uue kunstiteose otsekui fotojäädvustuseks fikseeris. Seejärel liiguti edasi mõne järgmise maali juurde ja asuti selle alla uusi inimesi, uusi kehi seadma. Mida sellise protsessiga saavutati? Saavutati minu arvates see, et sedakaudu h ä g u s t u s i d nii kunsti ja elu kui ka vaatamise ja osalemise vahelised piirid. Ühel hetkel istud oma diivanil ja vaatad, kuidas kedagi teist mõne maali alla ja diivani peale seatakse. Teisel hetkel oled aga ise seatav — osake uuest, spontaanselt kujundatud esteetilisest kompositsioonist. Kolmandal hetkel seisad keskpõrandal koos teiste osalejatega ja arutled nendega järgmistest kompositsioonidest tingitud muljete üle, ja nii edasi. Ühel hetkel oled vaatleval distantsil, teisel aga osake puhtesteetilisest immanentsusest, siis jälle vaatleval distantsil, jne. Kujunenud kompositsioonid olid äärmiselt mõjusad, ühtaegu nii meeleliselt kaasahaaravad kui ka väga naljakad. Protsessi käigus väljus seintel kunstina rippuv esteetika oma harjumuspärastest raamidest. Selle piirid laienesid, kuni haarasid endasse ka maali all asuva diivani ja sellel istuva inimese. Moodustus uus, n-ö laiendatud kunstiteos. Tulemus oli nii läbinisti sümboolne kui ka täiesti reaalne — õieti kippusid ka nende kahe kategooria vahelised piirid järk-järgult hägustuma. Kunstivald (mida tähistasid maalid) voolas igapäevaellu ja igapäevaelu (mida tähistasid diivanitel istuvad inimesed) omandas esteetilise kvaliteedi.
Niisugune mehhanism tuleb tuttav ette paljudest aruteludest kunsti ja esteetika staatuse üle utoopiliselt toimivas kogukonnas — selle üle, kuidas utoopiliselt toimetavas kogukonnas pole kunst vaataja suhtes enam esteetilisel (kuid ka kriitilisel, õõnestaval) distantsil, vaid tühistab end omaenese elluviiduse kaudu, muutes vahetult elatud ühise igapäevaelu fundamentaalses mõttes esteetiliseks. Sellega ei taha ma öelda, et "mobiilsed definitsioonid" esitas mingit täielikult välja joonistatud utoopiat. Kuid kogu oma kokkuseatuse kaudu kehastas see uut ja äärmiselt ootamatut kogukondlikku suhet kunstiga, andes põgusa aistingulis-afektiivse ettevalmistuse korras mõista, et selline suhe o n v õ i m a l i k. Ja ma kahtlustan, et ajastul, mil seisame üha läbitunnetatumalt silmitsi suurte globaalsete probleemidega, millesse oleme tervete kogukondadena (inimkonnana?) inkrimineeritud, on teadlikkus selle suhte võimalikkusest muutunud hädavajalikuks. Kunste ja nende vastuvõttu on õhtumaistes ühiskondades liiga kaua kujundanud süvenev individualism, st kollektiivse perspektiivi nõrgenemine või isegi kadumine. Mul on tunne, et "mobiilsed definitsioonid" on sammuke selle suunas, et too kollektiivne perspektiiv kunsti(kasutusele) tagasi anda. Õõnestada passiivse ja privaatse, distantsilt vaatamise hegemooniat, mis on kultuurilise individualismi tunnusmärk.
Ott Karulin on tõdenud, et Kadri Noormets keskendub oma lavastuses (pealt)vaatamisele: "Kunstiteosega silmitsi seismises on alati midagi totaalset, üllast isegi, aga ometi on see üks üksikumaid hetki, mida inimene kogeda saab. Sa näed, sa mõistad, võib-olla ka jagad kellegagi seda, mida näed ja mõistad, aga teed seda teadmisega, et absoluutselt mitte keegi ei näe ega mõista täpselt nii nagu sina. Sa oled üksi, täiesti üksi..."4 Minu arvates jõuab Karulin siin liiga negatiivsetele järeldustele või ei lähe oma arutluskäiguga piisavalt kaugele. Kui üldse kusagil, siis just "mobiilsetes definitsioonides" ei vaadata ü k s i, vaid vaadatakse k o o s — ja osaletakse koos. Vaatamise ja osalemise lähendamine kehtestab võrdsusel põhineva kollektiivse ruumi, milles kõik osalevad ja kõik vaatavad, aga mitte keegi ei vaata k õ r v a l t ega p e a l t. Aga koos vaatamine tähendab ka koos mõtlemist. Etendusele tagasi mõeldes omandas minu jaoks võtmetähtsuse asjaolu, et inimesed vahetasid selle käigus pidevalt kohti ja sattusid sedakaudu toimuvat kogema ja kogemusi vahetama paljude, konventsionaalses "kodanlikus" mõttes täiesti v õ õ r a s t e i n i m e s t e g a, kes ühtäkki polnud üksteisele enam üldse võõrad, kuna nad eksisteerisid fundamentaalsel võrdsusel põhinevas meelelis-aistingulises ruumis. Olime positiivses ja produktiivses mõttes taandatud kehade puhtasse olevikku, kus teine subjektiivsus (ega ka enese oma) polnud mõtete ja kogemuste vahetamisel enam ületamist nõudvaks takistuseks. Selle takistuse eemaldumise implikatsioonid ulatuvad aga uskumatult kaugele: nii rajatakse teed k o o s t ö ö l p õ h i n e v a ü h i s e l u v õ i m a l i k k u s e l e. Ütlen kõhklemata ja keerutamata välja, et just midagi sellist võib vaja minna, kui tahame kas kohe või lähemas tulevikus hakata oma planeeti päästma. Ma ei arva, et "mobiilsete definitsioonide" sarnane lahendus oleks ainus viis või retsept koostööl põhineva ühiselu võimalikkuse kunstiliseks kehastamiseks (või et kunst üldse ainuüksi millegi sellisega tegelema peaks), sest sellega toimetaksin tagauksest sisse vana hea normatiivse moralismi. Küll aga tõestavad "mobiilsed definitsioonid", et kunst võib sellise ühiselu ettevalmistamisel kaalukat rolli mängida.
Viited:
1 Ott Karulin 2019. Vastu panna pole mõtet. Postimees 6. V. — https://kultuur.postimees.ee/6676085/vastu-panna-pole-motet
2 Mario Pulver 2019. Pidu Ivo ja Kadri pool. Sirp 3. V. — https://www.sirp.ee/s1-artiklid/teater/pidu-ivo-ja-kadri-pool/
3 Samas.
4 Ott Karulin 2019. Vastu panna pole mõtet.