audiolavastus | kestus pole määratud  
 tuuri algusaeg on osaleja poolt vabalt valitav 
 LINN | algus on märgitud kaardile, mille saab HUNGERBURGI SAATKONNAST 
 nb! QRtuurid on audiotuurid, mille läbimiseks on vaja oma nutiseadet ja kõrvaklappe 

 pilet 8€ Fientast 

Kontseptsioon

MAARJA MÄND



Narva-Jõesuu meri ja männid, puhkekodud ja suvilad on endaga sidunud arvukalt Eesti kultuuritegelaste lugusid ja loomingut. Kohe nii arvukalt, et linnas pole võimalik kahte sammugi astuda ilma mõne suurkuju vaimu või mälestustahvlit kohtamata.

Audiolavastus viib publiku teekonnale läbi linna kohtadesse, mis on puudutanud ja saanud puudutada kirjanikest, kunstnikest, muusikutest jne. Siin armastas Pinna kohalike lõbuks paljalt ringi silgata. Siin peitis end Tammsaare fännide eest, kui talle "Tõe ja õiguse" eest ausammast püstitati. Siin sai Eller mändidemuusika novaatoriks. Siin suvitasid näitlejad Teatriliidu puhkekodus sedavõrd suure hooga, et bassidel oli oht end tenoriteks päevitada. Siin põdes Vilde südamevalu kohaliku apteekri Raheli pärast. Siin mõlgutas Fr. Tuglas 1937. a. suvel mõtteid "Väikse Illimari" üle. 

Vähemalt nii on kirjas viimase mälestustahvlil, Vaikse tänava otsas. 

Jne.

*

Mis on selle audiotuuri mõte?

Kitsamalt on see võimalus tõmmata seda linna suuremaks, kui on lihtsalt rand ja valitud hotelli spaaprotseduuride saal ja restoran. See on väga ilus, omapärane ja mitmekihiline linn ning kureeritud teekond aitab seda avastada. Laiemalt aga – Narva-Jõesuu vahel jalutades võib märgata hulgaliselt maju ja kive, mille külge on pandud tahvlid, et siin majas või krundil elas või suvitas Tammsaare, Paul Keres, Georg Ots, Artur Rinne jne. Veel enam, tihti pole need tahvlid enam majade küljeski, sest majad on juba kadunud, aga lugeda saab ikka, et „Siin majas puhkas Eduard Vilde”. Aga mida nad siin tegid?


Aga mida nad siin siis tegid?

No just. Ega me ju ei saagi seda päriselt teada, sest ajalugu on alati pseudodokumentaalne narratiiv. Kellegi vaatepunktist kokkukirjutatud jutustus, mis põhineb küll faktidel, aga faktid on ikka mingid punktid ajaloos, mis on kellelegi kasulikud. Eriti, kui need on kultuuriloos. Seda, mis toimub inimeste sees ja inimestega, me lõpuni ei tea.


Kasulikud kellele?

Näiteks Narva-Jõesuule. 19. sajandi lõpust on Narva-Jõesuu olnud kuurortlinn. Ta on selliseks ehitatud ja sellisena on ta toiminud tänaseni välja. Kui Narva linnapea Hahn poleks sellist otsust teinud, oleks siin kaluriküla, mida me võibolla ei teakski. Või oleks siin suur kaubanduslinn, mis oleks sõja tõttu praegu samuti hädas. Aga nüüd on kuurortlinn, mis 150 aasta jooksul on ajaloosündmuste tõttu lõõtsana kasvanud ja kahanenud. Kord on olnud kõrgaeg, siis tulnud sõda, majad hävinenud ja puhkajad kadunenud. Siis on linn end üles ehitanud kuni järgmise sõjani, mil kõik kordus. Iseseisvus, koroona, Ukraina sõda – kõik need on röövinud Narva-Jõesuult puhkajad, st sissetuleku, st elu. Aga linna kõrgajal oli tegemist ikkagi kõige nooblima kohaga – Pärnu, Haapsalu jt mereäärsed kuurordid kahvatusid selle kõrval. Öeldi, et kui sind polnud Narva-Jõesuus, siis sind polnud olemas. Lisaks Peterburi aristokraatidele puhkasid siin Eesti kultuuritegelased: Tammsaare, Tuglas, Vilde, Eller, Rinne, Kapid, Keres, Ots, Pinna – ka Näitlejate Liidu puhkekodu oli lühikest aega Narva-Jõesuus. Ja paljud teised. Nende siia põlistamine mälestustahvlitega on sellest kõrgajast kinnihoidmine, möödunud hiilguse taastamispüüe. Siin on juba Tuglase, Vilde ja Tammsaare vaimud. Kui sind pole Narva-Jõesuus, siis sind pole olemas.


Aga kas Tuglas, Vilde ja Tammsaare sõitsidki siia kohale, et olla nii-öelda kaardil?

Teada on mingid dokumenteeritud ajaloolised faktid, fotod, reisikirjad ja kellegi mälestused. Sellest saame konstrueerida midagi, mida nimetame ajalooliseks tõeks. Ja linn saab selle põhjal tellida majade külge tahvleid selliste kirjadega, mis sobib linna narratiiviga paremini. See on ka lõpuks selle tuuri telg –  me liigume mööda neid kohti, kus Tuglas, Vilde ja Tammsaare on seisnud, aga see ei pruugi olla nii pühalik, kui nendelt kividelt nähtub. Nad olid ju lihtsalt inimesed. Muidugi võis olla tegemist mingi sisemise salaihaga olla kaardil, aga näiteks Tammsaare saatis väidetavalt just Narva-Jõesuust välja telegrammi, tänamaks endale eluajal püstitatud ausamba eest, mille avamise eest ta siia peitu tuli. Võibolla olid põhjused siiski mujal.


Kuidas pealkirjas nimetatud Väike Illimar selle kõigega seotud on?

Täpselt nii, nagu kogu see eelnev jutt. Tuglase siinviibimine on linnale oluline ja seda tuleb kuidagi markeerida – nt kiviga Vaiksel tänaval, mis konstateerib Tuglase, Väikse Illimari ja selle koha omavahelist seost. See on kuidagi inspireeriv ja pidulik. Kuuldavasti aga Tuglas Narva-Jõesuust väga ei hoolinud, see oli tema jaoks liiga intensiivne, ning ta oli siin vaid seetõttu, et peatus perega Elo sugulaste juures.


Siin siis võikski nagu lõpetada?

Miks ei.


Vestlesid teatriteadlane ja kontseptsiooni autor Maarja Mänd