QRtuur: Minu Narva-Jõesuud

Autor

JANEK MURD

„Minu Narva-Jõesuud” on 14-osaline ekskursioon läbi isiklike ja teiste ennekuulmatute lugude. Vaade Narva-Jõesuule läbi mitme silmapaari ja mõne aastakümne. Sündmused ja tegevused algavad aastal 1984, kui dokumentaalkuuldemängu autor Janek asub oma perega elama Narva-Jõesuusse. Korra käivad lood ära 60ndates ja jõuavad lõpuks 90ndate keskpaika, hõlmates seeläbi nii nõukogude korra ajal juhtunut, kui ka värske, uuesti sündinud vabariigi algusaastaid.

Siin on kõike. See on film ilma pildita. See on elu, mis oma dokumentaalsuses võib olla palju suurem, kui mõni lavastatud film. Ma pole seda sarja tehes ise tükk aega nii palju naernud ja nutnud. Läbisegi. Siin on elud, mis on puudutanud mind ja loodan, et puudutavad ka teid. Need lood on unikaalsed, aga oma universaalsuses võivad need kõnetada meid kõiki. Tänan kõiki, kes oma lugusid ja mälestusi lahkesti jagasid!

Sisseviskaja

On aasta 1984. Minu isa, Kohtla-Järve KEKi direktor Raivo Murd valitakse kolhooside­vahelise sanatooriumi Narva-Jõesuu juhatajaks. See tähendab otsust kogu perele.

Kohtla-Järve ja Narva-Jõesuu vahemaa on u 60 kilomeetrit, aga nagu sügisel selgub, on nende kahe koha mentaalne kaugus palju suurem, sellega on raske harjuda ja on hetki, kus see teeb tuska.

Aga kõigepealt on ilus suvi ja ma olen sellest õndsas teadmatuses. Uus kodukoht lummab mind: milline rand ja meri, fantastiline männimets. Hooned on oma näo ja looga, pole üheülbalised nagu seal, kust tulen. Oleme perega seni elanud tavalistes paneelmaja korterites, aga nüüd pakutakse oma maja 200 meetrit merest ja, mis peamine, mul on nüüd oma tuba!

Sanatoorium

Alguses oli puhkus, siis tulid raviprotseduurid. Teistest liiduvabariikidest tulnud puhkajad asendati Eesti põllumeestega. Puhkekodu muutus sanatooriumiks. Seda reformi vedas uus peaarst Lembit Veeber, kes tuli Tartust. Haapsalust tuli doktor Olli Toomik, aga enne neid oli juba kohal arst-stomatoloog Elga Lepajõe. Kõik nad saavad selles osas sõna ja räägivad, kuidas käis ravi, toimis süsteem ja kuidas nad sügaval nõukogude ajal hoidsid eesti keelt ja tugevas vähemuses olnud eestlaskonda.

Pentagon – Karl Vaino

Põllumeeste sanatooriumi territooriumil oli üks väiksem puhkekodu – EKP Keskkomitee residents – Neljas maja. Aga rahvasuus kutsuti seda hoopis Pentagoniks.

Selles oli Karl Vaino lux-sviit. Seintel olid Eesti tippkunstike maalid ja öökapil Lääne-Saksamaa kassettraadio Grundig, vannitoas Soome santehnika. Vastupidiselt laialt kuulutatud võrdsusele oli tööliste ja talupoegade riigis priviligeeritud nomenklatuur.

Dieet nr 5

Doktor Olli Toomik, kes täna on 86-aastane, hoolis patsientide tervisest ja viis Dieet nr 5 põllumeeste sanatooriumisse sisse. Kuula, miks.

Pentagon – majahoidja

Pentagonis oli ka eraldi spetsiaalselt sinna projekteeritud korter, kus elas pere, kes kogu kompleksi teenindas. Jaanus, kes oli selle maja peremees, sõitis siis, kui kõrged külalised tulid mootorrolleriga sanatooriumi peahoonesse söögi järele. Talle pandi sööklas valmis bosside jaoks hea ja parem.

Piiritsoon – arst suuskadel

Narva-Jõesuu, mis paiknes Nõukogude Liidu läänepiiril, kuulus piiritsooni ja oli rangelt piirivalve kontrolli all. Piiritsoonis kontrolliti ja piirati inimeste liikumist, et takistada läände põgenemisi. Samuti kaitsti seda ala ebatõenäolise, ent siiski võimaliku sissetungi eest välisvaenlaste poolt.

Ükskord talvel asus arst Elga Lepajõe suuskadel teele, koos medõega, et aidata abivajajat. Aga ta peatati poolel teel. Selle loo korjas omal ajal üles Madis Tuuder. Täna räägib ta sellest ka meile.

Piiritsoon – Jääretk

Kunstnik Jaan Toomiku vend ja doktor Olli Toomiku poeg Tõnu Toomik oli luuletaja ja suur loodusesõber. Talle meeldis pikki jalutuskäike ette võtta. Ühel neist läks ta aga natuke üle piiri.

Allani paradiis

Ühe kunagise väikese poisi, tänase Narva Vaba Lava eestvedaja suvevaheajad möödusid Narva-Jõesuus vanaema juures. See koht oli ja on Allani paradiis.

Piiritsoon – lekkiv kummipaat

Oli juba Eesti Vabariik, aga piir ei pidanud. Võis minna ka teisele poole. Ükskord sõitiski Allan koos oma sõbraga muretult Vene poolele kalastama. Kuula, mis sest asjast sai.

Jaan Toomiku etüüdid

Me teretasime Jaaniga aastaid – ma teadsin, et see kuulus kunstnik oli sanatooriumis töötanud doktor Olli Toomiku poeg. Aga me ei rääkinud kunagi.

Ma ei teadnud seda, kas ta ka ise elas Narva-Jõesuus või mis teda selle kohaga võis siduda.

Võtsin temaga ühendust. Ma ei saanud temalt kohe vastust. Pool aastat kestnud katsete järel andis ta mulle oma telefonumbri.

Ja ma sain vastused.

Läbi koera silmade

Olli Toomik oli hinnatud arst ja osutus valituks taasiseseivunud Eesti esimesse riigikokku 1992. aastal, saades Ida-Virumaal teise tulemuse – 1883 häält. Samal ajal kaotas ta ka oma poja. Inimene, kes on elanud läbi nii raske kaotuse, oskab näha läbi koera silmade ja tunneb nende valu.

Borax – karp Snickerseid

Mul oli kunagi bänd Borax. Veidi enne seda, kui liitus Leslie, kes tõi hääle ja bassi, tegime Narva-Jõesuus juba proove. Sealsamas andsime me oma esimese kontserdi. Seejärel suundusime publiku seas olnud kohaliku noore kirikuõpetajaga edasi ööklubisse „Riviera”.

Kogudus

Alguses polnud midagi, aga Jumal aitas. See on lugu noorest kirikuõpetajast Herki Talenist, kes saabus Narva-Jõesuusse kunagist luteri kogudust taaslooma.

Rainbow Around the Sun

Aasta hiljem olime Boraxiga Narva-Jõesuus tagasi, siis juba koos Lesliega ja märksa tõsisemate ja sihikindlamate plaanidega. Lihviseme ja harjutasime tulevase Boraxi albumi „C” lugusid. Suvise ja pika prooviperioodi jooksul valmis meil lugu „Rainbow Around the Sun”.

Kas sel dokumentaalkuuldemängul on mõni läbiv küsimus või motiiv? Kust tulid mängu Vaino ja Toomik? Milline oli eeltöö?

Iga asjaga on mul siin tuuril mingi seos või side, mõnes osas vähem, mõnes palju. Ja siduv on see, et kõiki inimesi ma tunnen või tundsin. Peale kahe intervjuu, mis pärinevad aastate tagant, olen intervjuud ise teinud. Lühim osa kestab 8 minutit ja pikim umbes pool tundi. „Sisseviskaja” osas kasutan ma näiteks oma kunagist Sirbi teksti, mida ma täiendasin ja muutsin. Sanatoorium, Narva-Jõesuu ja kõik need inimesed – kõigi vahel on mingi side ja osad tegelased jooksevad ühest osast teise.