QRtuur: Kaduvatele ruumidele, artistidele

Artistid

FUMANTUM
ENDAMISI SALAMISI
KENN-EERIK
S2L
DOG IN A SHIRT

Lavastaja

Dramaturg

ROOS LISETTE PARMAS

Kroonika hääbuvast ruumist ja artistidest, Narva-Jõesuu

Sa sobrad vanades kastides, tolmunud raamatutes, unustatud asjades vanavanaisa pööningul, tema vanades fotodes, sa ei ole kunagi teda sellisena näinud; nii noorena, nii teistsugusena. Tema vanades kirjades – need on kirjutatud vanavanemale, paber on koltunud ja pudeneb sõrmede vahelt. Kirjade alt leiad sa vanad plaadid, mis ei ütle sulle midagi, mille esitajad on sulle tundmatud.

Sa paned ühe uudishimust mängima. Kõlavad esimesed noodid, mis haarvad su endasse. Viis on sulle tuttav, sa nagu oleks seda kunagi kuulnud, aga mitte kunagi kuulanud. Kas keegi kuulab enam seda muusikat? Kas keegi mäletab veel neid inimesi?

Ja sa mõtled, et kunagi kuulati. Ja kõik need inimesed, kes elavad praegu, kes sõidavad praegu töölt koju, kuulavad igapäevaselt hoopis teistsugust muusikat. Muusikat, mida ehk kolmesaja aasta pärast ei kuula enam keegi, ei tea enam keegi. Kui pole enam kõiki neid inimesi, kes elavad nüüd. Kui pole sind, pole sinu asju ja kohad, kus sa oled kõndinud pole enam samad ja sinu kodus elab keegi teine või ei ela seal keegi või pole sinu majagi enam alles või kõnnib sinu pööningul hoopis mõni üksik pööningutel sorija, paneb mängima sinu lemmikplaadi ja kuulab seda.

Roos Lisette Parmas ja Kirill Havanski kutsuvad teid rännakule paikadesse ja hetkedesse, mida me näeme, mida me enam ei näe ja mida me veel ei näe. Nad palusid kirjutada 5 artistil muusikateosed konkreetsetele Narva-Jõesuu paikadele, koos nende originaalteostega viiakse kuulaja rännakule läbi Narva-Jõesuu, heli- ja tegelik maastik sulavad üheks, moodustades unenäolise teekonna olevikust minevikku ja minevikust tulevikku.

*

Sinu looming helis ja laval vaatab minevikku, kunagi olnud hetki ja inimesi. Nii mulle vähemalt tundub. Mis selles kaduvuses sind kõnetab?

Ma ei tea, kas ma olen päris nõus, et ma minevikku vaatan. Pigem mind huvitab just tulevikku ja olevikku vaatamine – see, mis meist järele jääb. Mitte niivõrd see, mida kunagi tehti, vaid see, kuidas praegune hetk ja kõik, kes selles hetkes elavad, kaovad. Paneb küsima, mis mõte sel kõigel on ja mida me saame teineteisele anda. Mind on alati huvitanud üksiklus ja mitte millegi tegemine, aga sinna juurde on ajaga lisandunud näiteks inimese elu väärtustamine, teineteise väärtustamine. Kuna ma tegelen ise väga palju elektroonilise muusikaga, tekkis see mõte eelkõige enda pealt: et kui ma olen mitmekümne aasta pärast surnud või kasvõi lihtsalt ei tegele enam selle asjaga, siis kuidas ja kas mind ja mu loomingut üldse mäletatakse. Kas see, mis minust järele jääb, on üldse tähtis. Seda projekti ette võttes oli mul silme ees kujutluspilt, et ma olen oma vanaisa pööningul – kuigi mul pole isegi olnud kunagi sellist asja –, vaatan ta noorusaja plaate ja mõistan, et enamik neist nimedest ei ütle mulle midagi. Ometi olid need mu vanaisa jaoks kunagi olulised nimed. Muusika ja kunstikogemus laiemalt saab minu arvates elusid muuta – kui mu vanaisa neid plaate noorena kuulas, siis need käisid temaga kaasas, muutsid teda, aga minul nendega sellist kogemust ei ole. Selline olukord kõnetabki.

Mille põhjal dramaturgiga artistid valisite?

Valisime need viis artisti, sest need pole just kõige tuntumad nimed. Mõned neist ei tegele isegi igapäevaselt muusikaga. Aga tundus oluline anda neile siin see hääl ja koht, luua neile see kroonika, mis aitaks võibolla kellelgi neid mäletada. Et neist jääks jälg maha.

Kas võimalus, et keegi sind tulevikus võibolla ei mäletagi, on sinu jaoks luues vabastav või tekitab hoopis mingit ängi? Või on see iga projektiga erinev?

Vabastav on see mingis hetkes kindlasti: et tegelikult pole nii väga vahet ja pole vaja üle mõelda. Teisalt tekitab see ängi ka, et kõik kaob, et ma ei suuda midagi enda ümber lõplikult hoida. See võimetus on valus. Ma olen palju mõelnud, et me teeme asju surmahirmust. „Mis saab siis, kui meid enam ei ole?”, mida ma Uues Teatris tegin, ei olnud ka otseselt leinatükk, vaid hüvastijätt aegadele, mis kunagi olid ja mida ei saa enam kunagi olema. Isegi, kui me mingisse hetke tagasi tuleme, oleme ise teistsugused – see teistsugusus meis ei võimalda olnut taasluua.

Kas praeguses ajas, kus loomingut on rohkem kui kunagi varem, on lihtsam või just ehk raskem kesta omaenda ajast kauem?

Kõik on väga nišistunud: sa saad alati leida oma voo, kus sind tuntakse ja võibolla hiljem veel ka mäletatakse. Need vahendid ja tehnoloogia on samas nii keeruliseks läinud. Ma tarbin ise nii palju muusikat ja kunsti, et ma tunnen vahel, et seda kõike on nii palju, võibolla isegi liiga palju. Nii et ma arvan, et ikka raskem on endast praeguses ajas märki maha jätta. Elektroonilise muusika skene on musternäide sellest: meil on põranda all hästi palju tohutult andekaid inimesi. Näiteks FUMANTUM, kes siin ka kaasa teeb: ta on nii lahe ja teda teatakse Soundcloudis, aga enamik teda ei tea ja ei saagi teadma. Sama mingite suuremate nimedega: näiteks Robert Nikolajevi nimi ei öelnud mulle veel mitte midagi, kui ma ise veel elektroonilise muusika skenes ei olnud. Aga kui on endal piisav huvi, leiab need inimesed üles.