Näitus-installatsioon: Tundmatud nõukogude sürrealistid

Mereranna puhkekodu on suurepärane näide nõukogude-aegsest puhkekodust. Koht, kus heita kõrvale oma kittel ja tunda end inimesena, kui oskad. Kuid põgeneda said ka need, keda puhkekodusse ei lastud. 

Üks veidramaid eskapismi liike on kunst. See peaks õilistama kannatusi ja muutma talutavamaks elu kustahes. Selles mõttes on nõukogude sürrealism kindlasti üks tõhusamaid ja kahetisemaid eskapismi viise. Põgeneda sürrealistlikust nõukogude reaalsusest omaloodud sürrealismi? Aga mis meiegi tänapäeval targemad oleme. 

Nõukogude sürrealismist pole palju töid säilinud. Palju töid jäi üldse loomata, sest kunstnikest said tihti dissidendid ning nad võisid ootamatult noorelt surra. Nagu näiteks meie Ülo Sooster, kes sai tunnustuse Moskvas, mitte Tartus või Tallinnas ning suri ootamatult, enne kui tõsiselt tööle hakkas. Mis jäi loomata Soosteril ja paljudel teistel kunstnikel, kelle nimegi me ei tea? Näitus on loodud AI kunstiprogrammide abil, kasutades lähtepunktina nõukogude arhitektuuri, Ülo Soosteri jt säilinud pärandit.

Kuidas saavutada tänases maailmas täielik eskapism ja lahtiühendatus?

Ei teagi. Ma arvan, et see pole võimalik. Aga põgeneda saab kaugele. Või vähemalt pikalt. Maailm saab su ikka kätte. See maailm ju elab just sinus.

Tehisaruga töötamine on veel üsna uus nähtus ning tekitab paljudes uudishimu, aga ka umbusku. Miks valisite nõukogude sürrealismi ja AI ühendamise ja kuidas see protsess välja nägi?

Ma nägin võimalust arendada edasi kunstnike tööd. Päriselt oleks näiteks maalimine või graafika väga töömahukad. Selleks ei ole vaja mitte ainult annet, vaid ka aega. Ja vahendeid. Nõukogude ajal nappis kõike peale aja. Nii jäi palju kunsti loomata kasvõi kehvade olude tõttu. Ja paljude kunstnike elutee katkes enne, kui nad oma meistri-iga jõudsid realiseerida. Näiteks kasvõi meie oma Ülo Sooster, kelle lavastuse kallal me praegu paralleelselt töötame (esietendub 2025. aastal).

Tehisaruga oleme koos nõukogude sürrealistlikku kunsti juurde loonud, kasutades olemasolevaid visandeid, eri loomeperioodidest töid ja ka muid referentspilte. Teadlik kopeerimine, et luua teoseid, mis jäid omal ajal loomata. Justkui.

Millist tulevikku näed AI ja kunsti edasisel koostööl?

Kunstnik on ikkagi see, kes seda protsessi suunab. Ka lihtsa lastesüntesaatoriga saab muusikat teha arenenud ja vähemarenenud moel, sama on AI lisandumisega. Ükski uus tehnoloogiline leid ei võta tööd päris loojatelt, pigem annab ta neile vahendeid (ja kiirust) juurde. Töötuks jäävad need, kes varem produtseerisid lihtsat kama, mida AI teeb sada korda kiiremini ja paremini – seda nii muusikas kui ka kujutavas kunstis.

Kus sa end kõige rohkem inimesena tunned?

Igal pool.