Sööklakontsert: Liis Ring

Laval

LIIS RING

Fotonäitus uinunud Mereranna puhkekodust loob keskkonna kord päevas toimuvale kontserdile.

Liis Ring on muusik, helikunstnik ja fotograaf, kes jagab oma elu Kagu-Eesti ja Rootsi lääneranniku vahel. Tema looming lähtub kohaspetsiifikast, keskendudes teemadele nagu kodutunne, (ühte)kuuluvus ja keel. 

Tema kontserte iseloomustavad kuuldemängulikkus, tundlikkus ja improvisatsioonilisus, milles põimuvad ambientne elektroonika, väljasalvestused, mahe vokaal ja akustilised instrumendid.

Sooloartistina on Liis andnud välja neli täispikka albumit ning kaks EPd ja kontsertidega üles astunud andnud 12-s Euroopa riigis, Kanadas ja Jaapanis; helikujundajana töötanud mitme teatriproduktsiooni kallal nii Eestis, Rootsis kui ka Belgias; fotograafina on tema töid eksponeeritud mitmel ühisnäitusel Rootsis ja Eestis ning audiovisuaalse teosena "Homing" ilmus nii tema fotoraamat kui ka heliplaat Norra plaadifirma ja kirjastaja Breton Cassette alt.

*

Kuidas mõtestad Narva-Jõesuus ühtekuuluvuse ja keele teemasid? Kas nt teisesus võib su heliloomingus avalduda ja mis kujul? Kuhu on sul kõige lihtsam kuuluda, tunda end n-ö omana – kas see tuleb mingis keskkonnas iseeneslikult või pead selle jaoks aktiivselt vaeva nägema?

Olen mingis mõttes tajunud teisesust terve oma elu – kolisin väikese lapsena Norrasse ja kasvasin kakskeelseks. Sealt viis tee küll jälle Eestisse varases teismeeas tagasi, kuid kahekümnendate alguses meelitasid õpingud uuesti Skandinaaviasse, sedapuhku Rootsi. Vahepeal olen aastakese-paar taas kodumaal elanud, siis jälle tagasi läinud… Selline keelekeskkondade ja kultuuride vahel pendeldamine on loonud olukorra, kus ma polegi kunagi kuskil päriselt „oma”. Kui süda on kahel pool, siis ei saa kunagi rahu. Sest neid maailmu ei anna ühendada, nad on mõlemad osa minust, aga nende kogemine samaaegselt on võimatu. Ja ilmselt see ongi tekitanud olukorra, kus ma üritan neid ühendada muusikas. Loon omale ideaalset Kodu, nii-öelda. Ühendan mitme paiga helid ja keeled – need, mis minu sisemaailmas alati korraga kõlavad. See on nagu teraapia mingis mõttes. Kõige lihtsam on mul mingis paigas ennast omana tunda, kuulatades selle koha olmehelisid. Kuid pigem vaikseid ja märkamatuid. Tavaliselt eraldun jalutuskäigule kohalikus looduses või keskendun mõnes tagahoovis undavale õhksoojuspumbale näiteks. Või teen lihtsalt akna lahti. Ja tihtipeale siis salvestan diktofoni enda jaoks kuuldu, nii saan need kohad justkui taskus kaasa võtta. Või pärast neid oma heliloomingus kasutada. Enamasti polegi vaja väga palju töödelda neid helisid, nad sisaldavad juba algusest peale mõnd meloodiat või rütmi. Muusika on igal pool me ümber: ta annab end päris kergelt kätte, kui on viitsimist rahulikult kuulata.