Tartu Postimees / Arvustus. Enam imelikumaks (inimlikumaks) minna ei saa

Liisa Ojakõiv, Tartu Postimees, 29.10.2024

Tartu Uues Teatris esietendunud «Abrakadabra» on autor-lavastaja Johan Elmi loodud postdramaatilises võtmes eksistentsialistlik inimkogemus laval, mis toetub John Koenigi teosele «Dictionary of Osbcure Sorrows».

Fragmentaarne, kindlate tegelaskujudeta, huumoriga rikastatud ja äratundmist tekitav ning küsimusi külvav lavateos on struktureeritud kümnesse peatükki, mis moodustavad inimese elutelje ta tekkest kadumiseni. Kõik sinna vahele jääv on samal ajal nii eluline ja teisalt kummaline, kuivõrd vaatajate ette laotub tavalise inimese sisemaailm elu sündmustele reageeringus.

Lavastuse alusmaterjaliks olev väljamõeldud sõnade sõnastik projitseeritakse ühe mõiste kaupa lava tagumisele seinale. Mõni definitsioon püsib seal kauem kui teine, nii nagu mõni puudutab isiklikumalt kui teine. Tekst on poeetiline, romantiseeriv ja avab igas lugejas tema mälestuste aknad.

Laval toimuv konkretiseerib valitud näidete varal mõisted vaataja jaoks koomiliselt ja absurdselt, tuues nähtavale inimese ootuspäratud reageeringud ja sotsiaalsete normide ignoreerimise. Näiteks surnud vanaema pesemisest jutustav naine, kelle kogemus taandub kuulajate uudishimust tingitud kohatuse ees.

Või ka armastusavaldus, millele vastamise asemel seda hoopis ignoreeritakse nii ilmselgelt, et kogu olukord on iseenesest piinlik, jabur ja samas loominguliselt julge, suunates vaataja ootuspärasusest ebamugavusse ning sealt huumori abistaval toel millegi isiklikult oluliseni.

Laval toimuv konkretiseerib valitud näidete varal mõisted vaataja jaoks koomiliselt ja absurdselt, tuues nähtavale inimese ootuspäratud reageeringud ja sotsiaalsete normide ignoreerimise.
Sinna jõudmiseks ei pea nägema vaatajana ületamatut vaeva, tähenduste otsimisest ja tervikpildi taga ajamisest end vabaks lastes õnnestub keskenduda vaid sellele, mis kõnetab.

Siiski räägivad kaks sümbolit laval justkui iseenda eest, tehes orienteerumise lihtsamaks. Suur kivi keset lava, mida etenduse vältel pigem praktiliselt ära kasutatakse, saab lõpus fraseologismiks. Laes aeglaselt liikuv karussell aukudega plekitükist (mask?), peeglist ja taevalaotusest kutsub end tõlgendama kui inimese suhet iseenda ja maailmaga. Sellega rahu tegemine mõjubki nagu südamelt langev kivi.

Näitlejate töö nõuab mõningast füüsilist väljakutset (kukil kandmine, stseen kiirabiga) ja suhestub seeläbi õrnalt Renate Keerdi loominguga. Siiski ei loo need üksikud stseenid reeglipärasust järjepidevast füüsilisest proovilepanekust.

Sarnaselt toimub ka sõnaline teksti esitamine, mis ei püüa edasi arendada väljamõeldud mõistete definitsioone, vaid näitlikustab neid pigem lõdvas vabatõlgenduses. Sõna domineerimine saab oluliseks paaris stseenis, kus näitleja Elise Metsanurk peab pikemat argikeelset monoloogi või kui näitleja Markus Truup paneb etendusele punkti poeetilise ja sisutiheda, automaatkirjutamist meenutava kõnega.

Lavastuse tugevusteks võib pidada orgaanilisi üleminekuid ühest stseenist teise, mis viivad realistlikult alanud olukorrad nii ebareaalselt ja originaalselt üle võlli, et vaataja avastab end justkui unenäost või tehisaru lavastatud stsenaariumist, mis ei arvesta füüsilisi ega sotsiaalseid piiranguid. Nendest olukordadest kantud mängulisus, väljamõeldud sõnade sõnastiku omaette avastamist väärt maailm ja järjest süvenev tunne vaatajana, et järgmine stseen pole ennustatav eelmise põhjal, kannavad «Abrakadabra» eriliste lavastuste nimekirja.


«Abrakadabra»
26. oktoobril esietendus Tartu Uues Teatris lavastus «Abrakadabra».
Autor-lavastaja Johan Elm.
Kunstnik Eugen Tamberg.
Valguskunstnik Kärt Karro.
Produtsendid Kersti Niglas ja Lisanna Annus.
Laval Elise Metsanurk, Grete Jürgenson, Juhan Soon, Markus Truup.