Sakala / Viljandimaa mees aitab naaberlinnal ajas tagasi laskuda

Margus Haav, Sakala, 19.05.2025

Neljapäeval Tartus Keskpargis esietenduva Tartu Uue Teatri muusikalise vabaõhulavastuse «Tapty1985. Laskumine orgu» muusikajuht on Viljandimaa muusik Kulno Malva, kes on küll teatrilavaga hästi tuttav, kuid kellele seekordne ettevõtmine on eriline.

«Tapty1985. Laskumine orgu» on lavastus stagnatsioonist. Miks paistab see tagantjärele kellelegi nostalgiline? Mis tunne on vaadata meie aega 40 aasta pärast?

Kuldsed 60-ndad ja seksikad 70-ndad on läbi saanud, jäänud on vaid tolm jõeorus ning kartus, et parimad aastad ei tule enam kunagi tagasi. Samal ajal liiguvad linnas teiste seas ringi Hando Runnel, Vaino Vahing, Madis Kõiv, Juri Lotman, Kaarel Ird, Heldur Jõgioja, Uku Masing, Jaan Kaplinski, Jaan Tooming ja Üllar Jörberg. Lavastaja on Ivar Põllu. Laval on Maarja Johanna Mägi, Maarja Jakobson, Elise Metsanurk, Juhan Soon, Kirill Havanski, Helgur Rosental, Erik Richard Salumäe, Kulno Malva, Tõnis Kirsipu, Johhanna Anett Toomel ja Helle Mari Toomel.

Kulno Malva, läheme tagasi aastasse 1985. On teil sellest ajast ka mõned isiklikud mälestused?

Ma olin siis viie-kuueaastane. Koduseid mälestusi on küll, aga kultuurilisi-olmelisi väga pole ja pole neidki, kuidas see elu siis tegelikult käis. Minu mälestused on natuke hilisemast ajast, kui sai juba talongidega vorstijärjekorras seistud ja saia pidi vanaema tooma kuskilt väikesest poest.

See on aeg, millele paljud praegu heldimusega tagasi vaatavad. Kuidas teie nõukanostalgiasse suhtute?

Ma saan aru nendest põhjustest, miks see nostalgia võib tekkida. Nii mõneski mõttes oli elu toona lihtsam. Sa ei pidanud, küünarnukid ees, kogu aeg trügima kuskile, sind suunati näiteks tööle. Hinnad olid fikseeritud. Raamatu hind näiteks ei läinud kahe aastaga kahekordseks.
Olid muidugi nuhid ja sa ei tohtinud midagi valesti teha. See võib-olla kipub inimestel ununema. Minevik helgestub, sellest on palju aega möödas. Noorusaeg tundub ikkagi kenam.

1985. aastal oli laulva revolutsioonini veel aega ja stagnatsioon õitses. Kuhu kanti teatritükk tüürib? On see dokumentaalkroonika või pigem fantaasialugu? Kas pigem tragöödia või komöödia?

Seal on kõike. Ma hoian praegu käes Madis Kõivu ja Vaino Vahingu raamatut «Endspiel. Laskumine orgu». Sellest on ajendatud ka nüüdse lavastuse pealkiri, mis juba annab lavastuse põhimõtte kätte. Tartus oli stagnatsiooni väga tunda: 60-ndad ja 70-ndad olid olnud seal väga uuenduslikud, aga 80-ndate keskpaigas lahkusid sealt väga paljud suurkujud. Laskumine orgu tähendabki nagu põhjaminemist, mandumist. Nii mõnedki olid väga kriitilised kogu selle kultuuri ja olemise kohta Tartus, et see justkui mandus.
Meie lavastuse puhul on huvitav see, et siin ei ole nimitegelasi. Läbi käivad dissidendid, parteilased, kaasajooksikud ja lihtsad inimesed. On restoranistseene. Muusikaliselt on ka seinast seina. On väga sügavale eestlaste seljaajusse juurdunud lugusid nagu «Arkaadia teel», «Veskimees» ja «See maa, mis elab sinus». Sellised väga legendaarsed lood on kõrvuti näiteks Suveniiri paladega «Mandoliinid öös» ja «Reisin», Jörpa (Üllar Jörberg - toimetus) laulab ka.
On kohti, kus on sulaselget irooniat kogu selle Nõukogude aja suhtes. Need, kes on sellel ajal elanud, saavad sellest eriti hästi aru.

Kas kõlavadki sellised juba tuttavad muusikapalad või olete saanud ka originaalloominguga tegeleda?

Kõik need lood olid aastal 1985 juba olemas ja lauldud, kui välja arvata Kärt Tominga lugu «Korallid Emajões», mis ilmus 1987. Üks põhjus, miks sai just need lood valitud, on see, et kõikide sõnade autorid on Tartuga seotud: Jaan Kaplinski, Hando Runnel, Uku Masing, Betti Alver, Karl Ristikivi.

Millest te tollase helimaailma taasloomisel või tõlgendamisel põhiliselt lähtusite?

Lavastaja Ivar Põllu andis mulle vabad käed nende lugude seadmisel ja muutmisel. Ma ei muutnud küll meloodiat, sest kui ikkagi sellised legendid nagu Tõnu Tepandi või Priit Pedajas on teinud juba geniaalse viisi, siis ma ei leia mingit põhjust seda ümber teha. Minu helilooming piirdub selles lavastuses põhiliselt lugude seadmisega, aga seal on mul olnud küll väga vabad käed. Seadmisel lähtusin eelkõige sellest, mis tunde need laulud minus endas tekitasid, ja püüdsin selle siis valada muusika keelde.

Nii et muusikal on lavastuse juures väga oluline koht. Päris muusikal see ikkagi ei ole?

Ei ole. See on pigem etendus lauludega. Mõnes stseenis ainult lauldaksegi, aga on ka nii, et laul vaheldub tekstiga: räägitakse juttu ja siis jälle kukutakse laulma. See on väga huvitav lähenemine. Laule on lavastuses kokku 13.

Teatrimaailm ei ole teile võõras?

Jaa, ma olen teinud Viljandi Ugalas ja Rakvere teatris ja mujalgi päris mitme lavastuse muusikalist kujundust. Aga see on ikkagi hoopis teine väljakutse. Minu kaasmuusik seal on Tõnis Kirsipu trummidel. Näitlejad laulavad, on ka mõned kidraepisoodid ja üks tšelloepisood. Aga peaaegu kogu muusika kõlab otse ja meil muusikutena on lavastuses isegi ootamatult suur osa täita. Põhimõtteliselt hakkame mängima kohe, kui vaatus algab, ja kui vaatus lõpeb, siis lõpetame. See on kahtlemata muusika poole rohkem kaldu kui üks lavastus tavaliselt. Kokku kestab see üle nelja tunni.
Lavastuse teeb eriliseks ka mängupaik, mis ei ole piiratud mingite aedadega ega ole muudmoodi kuidagi eraldatud. Proovide käigus on meil juhtunud, et möödakäivad inimesed satuvad nii-öelda lavale ja nad ei saa arugi, et see on lava, kuigi näitlejad jooksevad ringi. Seda võib juhtuda ka etenduse ajal ja ega sellest ole midagi, pigem vastupidi: see ongi üks elu, millest sisse imbub muu elu. See teeb selle asja eriti huvitavaks.

Publik kuuleb etenduse heli kõrvaklappidest, muud võimendust ei ole. Ja kõrvaklappidel on kolm kanalit. Nii et kui stseen hakkab pihta, toimub tegelikult korraga kolm stseeni. Ehk siis kolmandik publikust kuuleb esimese vaatuse ajal esimest, teised kuulevad teist ja kolmandad kolmandat stseeni. Oled sellist asja varem kuulnud?

Ega ei ole küll.
Lavastaja Ivar Põllu ütles ka, et tema teada pole sellist asja varem tehtud. Me mängime laval kolm identset vaatust, aga inimesed vahetavad vaatuste vaheajal kohti ja saavad nii osa ikkagi kolmest erinevast vaatusest. See on ka selles mõttes väljakutse, et kolm korda sama asja teha võib lõpuks segadusse ajada: «Oot, kas ma olen seda juba mänginud?». (Naerab.) See on väljakutse nii näitlejatele kui muusikutele, aga vaatajate jaoks on see kahtlemata väga põnev. Ja kui mööda jalutav inimene kogemata lavale satub, siis ei pruugi ta aru saada, mis toimub: valju heli ju kuskilt ei kosta.

Kulno Malva on teinud Ugala teatris, Rakvere teatris ja mujalgi päris mitme lavastuse muusikalist kujundust, kuid Tartus ootas teda uut laadi katsumus.