2020. aastal koos lavakunstikooli sisse saanud endised Kuressaare gümnaasiumi õpilased Juhan Soon ja Rasmus Vendel on jõudnud näitlejaõpingute lõppjärku. Milline on olnud teekond näitlejaks saamisel ning kuhu edasi?
"Eks muidugi tundub see meile endile tohutult põnev, sest oleme kõike ise kogenud," ütleb Rasmus Vendel. Isegi trikoodes plié tegemist. Sest lavakas näitlejaks õppimine sisaldab ka kaht aastat klassikalise balleti tunde, mis noori mehi kindlasti esialgu ei ahvatlenud. Ent olles ise trikoos stange ääres seistes tudisevi põlvi lõpmata hulga pliésid teinud, ütleb Rasmus, et see ei ole olnud mitte ainult väga põnev ja äge, vaid õpetas oma keha läbi ja lõhki tundma, mida näitlejatöös tingimata vaja on.
"Oma kehaga tasub igaühel tuttavaks saada. Temaga me oleme ju tulnud seda elu avastama, temale me toetume," märgib Rasmus. Kõik neli aastat näitlejaõpinguid on Rasmuse sõnul olnud ühtviisi arendavad. "Olen tundma õppinud lisaks iseendale ka ümbritsevaid kaaslasi, kellega oleme üritanud koos lahti harutada inimest ja tema olemust," ütleb Rasmus.
Juhan Sooni sõnul on õpingud olnud justkui Ameerika mäed: "Üles, alla, paremale, vasakule, ette ja taha." Aga kogu see protsess on olnud tema jaoks väga seiklusrikas ning on olnud tõeline privileeg sellest osa saada. "Eks omajagu raskusi on ka ette tulnud, aga mis ei tapa, teeb tugevaks," teab Juhan. Neli aastat on läinud Juhani sõnul linnulennul ning selle aja sees on ta oma kursakaaslastega ning juhendajate Jaak Printsi ja Külli Teetammega väga lähedaseks saanud. "Lausa kurb hakkab, kui mõelda, et see kõik saab varsti läbi," tunnistab Juhan.
Õpingute käigus on Rasmus ja Juhan mõistagi teinud juba mitmeid lavarolle. "Iga lavastuse puhul on olnud omad väljakutsed ja rõõmud, igal lavastusel on südames oma koht," ütleb Juhan. Iga prooviprotsessi käigus on juhtunud ka hulk absurdseid asju, mis on andnud noorele näitlejale üüratu kogemuse. "Kiilakamütsist raua saagimiseni, aga kui tahta midagi oma silmaga näha, eks siis peab meid ikka vaatama tulema," ütleb Juhan.
Juhanile meenub veel, kuidas kohe alguses lavale astudes tuli tal kinga küljest kand ära. "Ülejäänud kontrolletenduse pidin mängima longates. Kontrolletendus on vist ka osa õppest..," meenutab Juhan. Veel mäletab ta, kuidas lavakõne võro keele eksamil ei suutnud nad Rasmusega naeru pidada ühe stseeni ajal, kui tuli korraks teineteisele otsa vaadata. "Lõpuks pidime üldse mujale vaatama, et saaks stseeni maha mängida."
Rasmuse sõnul on kogu näitlejaks saamise teekond olnud lisaks naljale ja põnevusele ka küllaltki katsumusterohke, ent mitte ületamatute katsumuste. Oma hirmudest on tulnud üle saada ja edasi minna. Konkreetset keerulist situatsiooni talle kohe ei meenugi. "Ah-jaa, hapukurki ei ole ma pidanud kordagi mängima," naljatab Rasmus.
Kui lavakoolist räägitakse, kuuleb tihti, et see on jube raske kool, aga Rasmus leiab, et ega siis kedagi sinna sunniviisiliselt tarita. "Kui endal on tugev huvi olemas, siis ei takista vallid, ega kraavid," ütleb ta. Lisab, et iga kord, kui on tunne, et elu on karm ja ebaõiglane, tuleb korraks oma ninast kaugemale vaadata. "Ukrainas käib sõda ja mina virisen siin selle üle, et ma ei saa selle või tolle tegelase teisest plaanist aru. Chill. Tuleb võtta rahulikult, kõik on hästi, küll see tegelane end üks hetk avama hakkab," toob Rasmus näite.
Rasmus on praeguseks saanud mängida värssdraamas ("Tiit Pagu", lavastaja Jaak Prints), dokumentaalteatris ("Agnes, kroonikud ja psühhokroonikud", lavastaja Merle Karusoo), performatiivsemas ja vormimängulisemas teatris ("Komöödia", lavastaja Mart Kangro, "Päeva lõpuks, kiigu", lavastaja Renate Keerd), sihtgrupile 7+ ("Tistou, roheliste sõrmedega poiss", lavastaja Mari-Liis Lill) ning püüdnud anda laval ülevaadet Ukraina kultuurist ja ajaloost ("Ukraina avastamine", lavastaja Anu Lamp).
Seadke sammud teatri poole!
Enne lõpetamist seisavad Juhanil ja Rasmusel ees veel mõned eksamid, suvelavastuse proovid, mõni performance ja etendused. Äsja esietendus ka lennu viimane diplomilavastus "Ei usu!" (lavastaja Juhan Ulfsak), mis annab Rasmuse sõnul hea ülevaate lennu kooliteest. "Mina võin siin rääkida küll ja veel, aga see kõik jääb vaid sõnadeks, tuleb ise kogeda, seega seadke sammud teatri poole," soovitab ta.
Edaspidi näeb noori saarlastest näitlejaid Tartu lavadel. Rasmus Vendelit Vanemuises ja Juhan Soont Tartu Uues Teatris. "Pikk maa Saaremaalt tulla ja bussiühendus on nagu ta on, aga ehk jõuab ka kodusaare rahvas vaatama," loodab Rasmus, keda võib peagi näha Toomemäel suvelavastuses "Kuninga käsk" (lavastaja Tiit Palu).
Juhanil on tulekul "Päeva lõpuks, kiigu", "Komöödia" ja "Ei usu" viimased etendused. "Kui tahta neid vaatama tulla, siis Fientast saab veel pileteid osta, aga alati võib ka meile julgelt kirjutada ja pärida," julgustab Juhan. Lisaks on Juhanil valmimas üks performance Johhan Rosenbergiga, millega on plaanis esineda nii Leedus kui ka Baltoscandalil.
Kodusaart hoiavad Juhan ja Rasmus siiski südames. Kui aega ja mahti on, käiakse end saarel tuulutamas, jõudu kogumas ning vaikust otsimas. "Viimane on muutumas rariteediks," märgib Rasmus.
Foto: Sander Ilvest