Postimees, 23.10.2024
Tuuli Põhjakas
Lastena õpetatakse meile, et õigeks võlusõnaks elus on «palun», kuid iga laps teab sedagi, et imed juhtuvad siis, kui öelda «abrakadabra» või «simsalabim». Nii et kui maailm oleks paik, kus maagiat oleks märksa rohkem, oleks elu tunduvalt lihtsam, sest kõik laheneks õigete võlusõnade toel.
Juba sel laupäeval, 26. oktoobril esietendub Tartu Uues Teatris Johan Elmi lavastus «Abrakadabra», mis räägib samuti võlusõnadest, ehkki Elmi sõnad on märksa inimlikumad. Need on sõnad, mis võtavad kokku tundeid, mida keegi pole kunagi varem suutnud sõnastada, ehkki kirjeldavad need sõnad tundeid, mis igaühele tuttavad. Nõnda võiks öelda, et ka Elmi lavastuse mõte on anda tähendus kõigele, mis meie sees toimub, ja kõigele, mis meie ümber sünnib. Lahendada ja lahti harutada midagi, et muuta maailm lihtsamini toimivaks
Vestlesime Johan Elmiga poolteist nädalat enne esietendust.
Olete inimene, kellel on tegelikult väga palju rolle: te olete dramaturg, lavastaja, näitleja. Millises rollis te ennast kõige paremini tunnete?
Iga kord, kui ma selle küsimusega silmitsi seisan, on vastus erinev, nii et ma tegelikult ei teagi, mida lõpuks valida: kas näitlemine, lavastamine või hoopiski kirjutamine? Kohe, kui hakkan üht valikut tegema, ilmneb alati, et ka kõigi teiste valikute juures on nii palju olulisi ja võluvaid aspekte.
Kui keegi tõesti sunniks valima, siis ma ilmselt valiksin lavastamise, ja sel on väga lihtne põhjus: ma lihtsalt tunnen, et selles vallas on mul käes kõige rohkem tööriistu ja aega, et oma kunsti lihvida. Ma tean lavastades kõige enam, mida ma teen.
Kirjutades on kõik hästi intuitiivne, näideldes jälle intuitiivne, aga kõik koos on kuidagi loogiline, nii et sellepärast ongi raske end ühte kasti panna. Aga ma annan tööle au.
Aga te olete siiski inimene, kellele meeldib ka laval olla? Teil on see edevus olemas?
Mingil määral on see kindlasti edevus, kuid arvan, et seal on midagi veel. Avastasin alles hiljaaegu selle nn näitleja tuuma. Olen ise oma psühhofüüsisega avastanud selle, mida seni olen palunud lavastajana oma näitlejatel otsida, ja nüüd olen selle ka endas üles leidnud. Aru saanud, et lisaks inimeste ees olemisele pead sa täielikult olemas olema ka oma stseenipartneri jaoks, olema totaalselt vastuvõtlik kõikidele impulssidele ja väikestele nüanssidele.
Kui keegi tõesti sunniks valima, siis ma ilmselt valiksin lavastamise: ma lihtsalt tunnen, et ses vallas on mul käes kõige rohkem tööriistu ja aega, et oma kunsti lihvida.
Mis te arvate, kui palju on neid näitlejaid, kes võib-olla ei jõuagi selle arusaamiseni laval? Et näitlemine jääbki alati tööks ega saa kunagi elukutseks.
Ma arvan, et see mingil määral saab alguse haridusest. Kui mõelda lavakunstikoolile, siis igal kursusel on oma juhendaja, kes paratamatult jätab märgi maha, nii et me näeme kursuse lõpetajate hulgas, et nende vahel valitseb sama meelsus, sama tööeetika, ehkki loomulikult on neid, kes tunnevadki end erinevalt või kes jäävad mingite oma põhimõtete juurde nii koolis kui ka pärast kooli.
Ma ei oska öelda, kui paljudel jääb see «viimane samm» tegemata, sest ma arvan, et me kõik tahame seda sammu teha. Küsimus on pigem selles, kas meil on see aeg, keskkond ja hoidvad lavapartnerid, kes sel teekonnal kaasa aitavad. Nagu praegu tänavatel on näha, ei olegi see nii lihtne: on vaja pikette, et oma tööd teha, mitte seda aega muule pühendada.
Kas te olete ka mõelnud, et võib-olla tahaks ja peaks midagi muud tegema? Et teater ei tasu ennast enam ära ja tööpinge on liiast.
Mul on olnud selliseid hetki küll, kus vabakutselisena tunnen, et pean päris palju ette pingutama, et kuidagi ära olla. Olgugi et mul praegu on väga vedanud ning mul on päris palju töid ees ootamas, on see teadmatus sellegipoolest õhus, et ma ühel hetkel enam ei tea, mis ees ootab. Siis on küll vesi ahjus.
Olen mõelnud, et muidugi oleks tore olla teatri palgal, sest siis oleks vähemalt mingigi stabiilsus. Ühel hetkel ju tahaks kinnisvara, tahaks maakodu. Kuidas sinna jõuda?
Pigem tekib mõte, et tahaks midagi muud teha, siis, kui loominguline stress üle pea kasvab. Siis vaatan teatava kadedusega inimesi, kes saavad töö tööle maha jätta ja nad ei pea seda endaga koju kaasa võtma, et kodus edasi tegeleda. Kunstnikel ei ole seda võimalust. Kunstnik töötabki 24/7, sest ka magades toimuvad mingid protsessid, ja nii lihtne on mõnikord mõelda, et viskaks töö lihtsalt nurka. Siis pean endale meelde tuletama, et olen väga privilegeeritud positsioonil, sest saan teha midagi, mida päriselt teha tahan.
Kuidas kunstnik siis puhkab?
(Naerab.) Mul näiteks hakkab selg valutama, kui proovisaalis pikalt istun. Või lihtsalt tuleb selline uni peale, et ei ole mõtet sundida end edasi pingutama. Ma tean, et kui ma tahan teha seda, mida ma teen, ja teha seda hästi, siis pean need kuus või kaheksa tundi und kätte saama.
Ma ei ole selline lavastaja, kes ei maga ega söö kaks nädalat enne. Ma väärtustan oma und.
Ehkki praegu Tartu Uues Teatris ma üsna naiivselt võtsin endale rohkem kohustusi. Mul ei ole dramaturgi, helikujundajat ega videokujundajat, sest ma mõtlesin, et küll me hakkama saame. Nii et neid asju, mida ma haldama pean, on tavapärasest palju rohkem. Siis ma mõnikord vaatangi õhtul mõnd hästi mõttetut seriaali, et see aju pidev surisemine vaiksemaks jääks, või kuulan muusikat, mis ei ole kuidagi lavastusega seotud.
Miks siis võtta endale nii palju kohustusi?
Me jõuame ringiga algusesse tagasi: sest see on tore. Mulle meeldib olla nii dramaturg kui ka lavastaja. Videoid monteerida on ka tore. Muusikaline kujundus on minu jaoks üsna võõras maa, aga inimesed, kellega ma koos tahtsin töötada, olid juba hõivatud, nii et keegi lihtsalt pidi seda tegema.
Ma ei olnud kunagi varem selle peale mõelnud, kuid Mirko Rajas ütles ühel vaimse tervise konverentsil, et me põleme läbi ainult siis, kui teeme asju, mis meile meeldivad, sest neid asju, mis meile ei meeldi, suudame vähem teha, sest me lihtsalt ei taha neid teha. Aga kõike seda, mis meile meeldib, teeme suure kirega, nii et läbipõlemine saabub üsna nähtamatult.
«Abrakadabra» valmib rühmatöö meetodil. Mida see endast kujutab?
Rühmatöö meetod on selline koosloome meetod, mis tähendab, et mina olen lavastaja, võib-olla ka idee autor ja esmane tõukaja, lõpuks ka otsustaja ja vormistaja, aga ma ei tule proovisaali valmis näidendiga, vaid kogu tekst ja kõik laval toimuv sünnib prooviprotsessi käigus.
Meie alusmaterjaliks on hoopiski sõnaraamat, John Koenigi teos «Dictionary of Obscure Sorrows», aga sellest ei piisa, et lugeda lihtsalt sõnad ja nende definitsioonid ette, nii et hakkasime nendest sõnadest lähtuvalt ise stseene looma.
Lavastajana teen ma seda esimest korda, kuigi etendajana olen varem sellisest tööst osa saanud. See võimaldab loomevastutust võrdsemalt jagada.
Ma ei taha öelda, et traditsioonilises teatris ei ole näitlejatel mingit loomevastutust, küll aga tähendab see seda, et kui sul on näidend ees, siis sa ei pea midagi ise välja mõtlema, sest tõenäoliselt on näidendis olemas nii kõik vihjed taustalugudele kui ka emotsionaalsele kaarele. Siin on meil ainult stardipunkt, aga sealt edasi sünnib kõik protsessi käigus.
Ilmselt paljud, ka mina, küsiksid siinkohal, kuidas see erineb näiteks improteatrist?
Protsessi ajal väga palju ei erinegi.
Ma saan rääkida ainult sellest, kuidas meie praegu töötame, sest meetodeid on rohkem. Mina töötan läbi mingi portsu alusmaterjali, misjärel annan mingi suunise või teema improviseeringule ning lasen minna, nii et näitlejatel on tund aega neljakesi seda teemat avastada. Mõnikord see ei tööta, teema valgub koost, nad irduvad sellest ja see kukub maha, aga sama teema võib hiljem kuskilt uuesti üles tõusta. Selles mõttes on see suhteliselt üks ühele improvisatsioonilise teatriga, aga meie protsess ei lõppe seal.
Ma filmisin proovid üles, valisin jupid välja ning me panime selle üheskoos kokku nagu pusle, nii et lõpuks on ikkagi kõik kokku lepitud.
Improteatri eripära on see, et see jääbki improks, ehkki ma arvan, et ideaalis on iga teatriteos suuremal või vähemal määral improvisatsioon, ka siis, kui see on ette kirjutatud.
Improvisatsiooniline osa jääb ka sinna sisse. Jah, tekst on küll ette kirjutatud, aga see, mis päriselt toimub silmade taga, milline on rõhuasetus, see kõik on lahtine.
Kuidas te teadsite, millised on õiged tükid, mis peavad lõppversiooni jõudma?
See on üsna intuitiivne protsess. Ma kujutan ette, et kui teeksin sama asja kolmandat või isegi viiendat korda, siis oleks mul mingisugune meetod, teatav järjepidevus, aga praegu, kui ma seda esimest korda proovin, siis lähtun lihtsalt intuitiivselt sellest, mis improvisatsiooni käigus eredamalt silma paistab. Ma otsin neid hetki, kus avaldub elus olemise müsteerium.
See kõik on paratamatult inimlik, sest ma pean lähtuma enda sees ja enda ümber toimuvast, et kaardistada mingisugused kvaliteedid, mida ma otsin. Need hetked paistavad silma, sest need on sageli korduvad motiivid, need tulevad tugevamalt esile kui teised. See õhkõrn narratiivne joon, mis meil lavastuses sees on, aitab ka määrata, mis võiks kuhu sobituda.
Te enne mainisite, et alusmaterjaliks on sõnaraamat.
Ma olen päris suur lingvistika fänn. Ma ei ole selles absoluutselt meisterlik, aga keel, keelemängud, tõlkimine, sõnade väljamõtlemine on minu jaoks tohutult paeluvad, nii et kui mulle öeldi, et on olemas väljamõeldud sõnade sõnastik, siis tundus see mulle kui kõige huvitavam asi maailmas.
Mind huvitab nii inimese kui ka lavastajana kõik see, mida on raske defineerida, kuid ometigi püüab see sõnaraamat just seda teha. Tabada tundeid, mis on meile tuttavad, aga mille jaoks meil pole sõnu. See on püüd tabada tabamatut.
Ühest küljest ei olegi vaja kõike defineerida, sest maailm ei muutu selle läbi paremaks kohaks, kui me kõik ära defineerime. Definitsioonid on ka ohtlikud, sest nende eesmärk on tunded kasti panna, ja kui me need ära defineerime, siis võib-olla see tunne kaob sealt ära ning jääbki pelgaks definitsiooniks. Me kaotame defineerimise kaudu maailmast mitmepalgelisust ja -tahulisust.
Selle lavastuse eesmärk on pakkuda äratundmisrõõmu, mida ma ise tundsin, kui seda raamatut lugesin. Et need segased asjad ei toimu vaid minu peas – on veel inimesi, kes on suutnud sõnadesse panna midagi, mida me kõik oleme kogenud, kuid pole suutnud sõnastada.
Kuna raamat on inglise keeles, siis tõlgin neid termineid jooksvalt eesti keelde. Oleks lahe, kui mõni neist sõnadest satuks meie sõnavarasse, aga ma ei tea, kui tõenäoline see on, ja see pole ka eesmärk omaette. Küll aga võiksid need sõnad rikastada meie emotsionaalset sõnavara, mis on ülioluline, kui me tahame, et inimesed saaksid paremini aru, mis nende sees toimub. Et me tegelikult ei olegi kogu aeg vihased, vaid sellel on omad nüansid ja proportsioonid, et see viha on segunenud igatsuse, pettumuse või millegi kolmandaga.
See on ka meeldetuletus, et elus ei ole vaid rõõm, kurbus, kadedus ja viha, vaid neid pooltoone emotsioonide vahel on palju rohkem, kui me märkame, aga mida enam me neid täheldame, seda targemad ja mõistvamad inimesed me oleme.
Ma ise olen vahel piinlikkust tundnud, justkui olen vahele jäänud oma kummaliste mõtetega, justkui inimesed teaksid, mis mu peas tegelikult toimub, aga nüüd olen mõtlema hakanud, et see tegelikult tähendab, et me oleme hoopiski vähem üksi.
Minuni jõudnud pressiteates olite te lavastuse mõtte väga ilusasti sõnastanud: «See on väikese inimese ülisuur püüd kuidagigi olemas olla ja seda nautida.» Mina mõistsin seda nii, et inimese elu ülesanne ei pea olema pelgalt päeva õhtusse veeretada, vaid sellest kaugemale mõelda. Mida te ise silmas pidasite?
See kuidagigi olemas olemine tänapäeva maailmas tähendab seda, et kõike on väga palju ja see kõik möödub kuidagi nii kiiresti, et pind võib jalge alt väga kergesti ära kaduda, ning siis tekivadki mõtted, kes ma olen, kus ma olen, kuhu ma teel olen, mida kõike ma olen juba jõudnud unustada. Mõni tahaks sel hetkel aja seisma panna, mõni tahaks röökida, mõni lihtsalt maha istuda ja mõelda, kuidas ma sellesse olukorda sattusin ja kuidas olemas olemist jätkata.
Elu lihtsalt ei juhtu meiega, me ei pea kõrvalseisjana taluma, et see meist vooluga mööda libiseb.
Võib-olla on see elu liigne lihtsustamine, aga ma arvan, et inimese elu mõte on õnne otsimine. See on see, mille poole me kogu aeg püüdleme.
Igaüks defineerib õnne erinevalt, aga õnn on see sellegipoolest, ja see seostub alati püüdlusega kuidagigi olemas olla, kasvõi selleks, et seda õnne otsida. On hetki, mil me jõuame õnnele lähemale, saame ta isegi korraks kätte, ja see tuletab meile meelde, et jah, me oleme endiselt olemas.
Johan Elm (33)
Eesti lavastaja ja dramaturg
Aastatel 2010–2013 õppis Eesti Kunstiakadeemias graafikat
Aastatel 2014–2018 õppis muusika- ja teatriakadeemia lavakunstikoolis, mille 28. lennu lõpetas lavastajana
2017. aastal võitis Eesti Teatri Agentuuri näidendivõistluse III preemia näidendi «Vask» eest
«Abrakadabra»
Lavastuse alusmaterjaliks on John Koenigi teos «Dictionary of Obscure Sorrows» («Ähmaste kahetsuste sõnastik»)
Autor-lavastaja Johan Elm, kunstnik Eugen Tamberg, valguskunstnik Kärt Karro
Laval Elise Metsanurk, Grete Jürgenson, Juhan Soon, Markus Truup
Esietendus 26. oktoobril Tartu Uues Teatris
Postimees/Intervjuu. Lavastaja Johan Elm: otsin neid hetki, kus avaldub elus olemise müsteerium
23.10.2024
Jaga