Puhata, mängida, supelda ja pruunistuda.. Vanemuise näitleja Kaarel Pogga veedab sel suvel palju pikki päevi Narva-Jõesuu mererannas, sest juba järgmisel nädalal kolivad sinna pealinnast Joel Väli uuslavastuse BACKTOTHEBEACH proovid. Kaarel on seal etendaja rollis.
Küsisime Kaarlilt, et milline oleks tema ideaalne teekond Hungerburgis. Kuhu ta tahaks kindlasti jõuda ja miks? Kui palju jätaks aega lihtsalt rannaliival logelemiseks? Ta vastas nõnda:
"Ida-Võlumaa, nagu üks kohalik sõber seda nimetab, on mu jaoks täiesti avastamata paik. Narva-Jõesuhu satun samuti elus esimest korda Hungerburgi raames ja avastamist on selles paigas küllaga. Sellest tulenevalt ka esimene soovitus - linn ise ja erinevad tuurid-rännakud selles. Mulle väga meeldib see, kuidas Uus teater seob linna festivaliga kokku, kuidas ta püüab luua erinevaid võimalusi avastamiseks, isikliku sideme tekkimiseks paigaga, mis on kuhugi idakülje nurgatagustesse unustatud.
Olen olnud suur tõmbleja reisidel ja festivalidel, aga viimastel aastatel pole üldse viitsinud enam püüda igale poole jõuda. Ideaalis võiksid minusugused bailatajad kohapeal otsustada, mida millal vaatama minna. Vaadata on palju, aga end sellest kõigest läbi suruda tundub väga koormav. Tee tunde järgi - kui tekib tunne "Kahheldraali" hulluse järele, siis Renate Keerd suudab, minu meelest, alati luua lummava omailma, kuhu on rõõm mõneks tunniks ära kaduda. Soovitan Renate tükke vaadates proovida teadlikult aju välja lülitada, mitte mõelda/püüda mõista, vaid lasta lavastusel teha oma töö kusagil aju tagumiste sagarate vahel - usalda, see viib kohtadesse.
Lavastusejanu kustutamiseks on peale "Kahheldraali" veel võimalus minna randa kogema visuaalteatrit - Joel Väli lavastatud "Backtothebeach", mis mõtiskleb kuuldemängu ja natüürmordiliku esteetikaga iroonia keeles meie aja sotsiaalsete pingete üle. Ja seda kõike rannas. Või minna kogema pidu ilma seda nägemata - Andreas Aadeli lavastatud "Club paradise" pakub võimaluse tajuda iseennast peol ja pidu iseendas ilma nägemismeeleta - selle kõige ahnema meeleta meile antud viiest.
Kui tekib hoopis tunne, et oled oma elus pidevalt kusagil massis, liigud mööda erinevaid gruppe, suhtled inimestega igasse suunda ja igatsed midagi isiklikku, silmkontaktset, siis "1:1" tundub ägeda eksperimendina - ainus kindel asi on see, et kohtud seal ühe inimesega, kes tahab sulle pakkuda midagi isiklikku, midagi, mis on võimalik sellisel kujul ainult teiesuguste uunikumide kohtumisel. See on võimalus usaldada teist, võõrast ja jagades kogeda. Ekstaas ega pettumus pole garanteeritud, aga võib-olla polegi neid vaja. Mine ja saa teada!
Kui tekib tunne, et võiks põksuda-puusanõksuda, pakub festival selleks erinevaid kontserte-installatsioone-pidusid - Ouu sametine tiks on mulle isiklikult juba aastaid väga meeltmööda (aimusaamiseks võib kuulata nende viimast albumit "Värvides"), Liis Ringi žanreid lõimiv kontsert, õhtuid lõpetav silent disco ja ka tantsulaager. Või tunne, et tahaks üksi omaette midagi kogeda, siis pakub festival väga eriilmelisi võimalusi selleks installatsioonidest näitusteni. Ja lihtsalt võimalust rannas päevitada.
Võimalusi on mainitutest veelgi rohkem - eksperimentaal- ja rannakinod, kunstiringid, mixtape'id, multidistsiplinaarsed installatsioonid... Hungerburgi maailm on sinu päralt! Oled väga oodatud!"