Tiina Kruus, Eesti Päevaleht, 05.07.2024
Teatrimehel Ivar Põllul (49) on olnud tihe nädal. Genialistid pakivad täna pärast Tartu lauluväljakul antavat viimast kontserti pillid kokku ja tõmbavad oma tegevusele joone alla - seega võib ka Põllu bändi solistina oma mikrofoni arhiiviriiulisse susata. Tartu Uus Teater, mille loovjuht ta on, valmistub aga hoogsalt suve suurprojektiks - Narva-Jõesuu kuluurifestivaliks Hungerburg2024, kus viiel päeval toimuvad näitemängud ja muud üritused mererannas, ujumisbasseini põhjas, mahajäetud puhkekompleksis, Narva jõel ja mitmel pool mujalgi. Põllu pulbitsev loominguline aeg andis piisavalt põhjust Uude Teatrisse tema jutule minna.
See nädal on teile tänavu küllap üks tähendusrikkamaid. Kuidas tänane päev algas?
Nagu ikka: ärkad üles ja hakkad otsast minema. Plaanid on ju pikalt ette tehtud. Ma otseselt ei muretse kontserdi ja selle pärast, mis laval toimub, aga elevus on märkimisväärne. See on suur sündmus, oleme müünud praeguse (esmaspäevase - toim) seisuga 6000 piletit.
Kas sellise huviga olitegi arvestanud?
Tegime igaks juhuks kolm arvestust: minimaalse, normaalse ja mega. Praegu oleme normaalse joonel.
Mida tähendab Genialistide viimane kontsert teile endale?
See on ühe kindla asja pidulik ja konkreetne lõpp. Kõik, kes tahavad meid veel näha, saavad seda. Või kes tahavad meid kordki elus näha. See ei ole bändi elluäratamine, pigem läheme tagasi minevikku, kus olime hoopis teised - teises ruumis, teises kohas -, ja paneme selle ukse lõplikult kinni, mis on psühholoogiliselt väga vajalik.
On see pigem kurb või pigem rõõmus sündmus?
Pidulik. Ansambel ei tegutse juba ammu. Saame kokku, mälestused ärkavad. Elame selle korra koos läbi ja jätame kõrvale.
Kuidas bänd üldse sündis?
Meie alguseks oli naljabänd, millega käia tudengibändide konkursil esinemas. Aga sellenimeliseks ansambliks sai ta juhuslikult ühe festivalikutsega. Bändiga liitus järjest paremaid muusikuid ja see muudkui professionaliseerus, nii et mina olin lõpuks ainuke ebaprofessionaalne isik. Kui Genialistid said jalad alla, oli põnev, kuhu välja jõuame - et lähemegi ööklubidesse esinema, et sõidamegi tuurile koos Terminaatori ja Push Upiga, lahe! Lõpuks ei olnud enam kuhugi edasi minna, Eestis sai äkki kõik ära tehtud.
Kuidas Tartu Uuel Teatril läheb?
Aeg on väga turbulentne. Meil on käsil muudatuste aeg, ilmselt tuleb veel pöördeid, mida näeb sügisel. Kui Hungerburg2024 projekt on läbi ning meie tervise ja mõistuse juures.
Aasta esimene pool oli teile keeruline ja kurb: bändikaaslase Allan Ainti ning näitlejate Evald Aaviku ja Ekke Heklese surm, lavastuse „Ants, Ants, Ants“ skandaal. Kuidas see mõjus?
Raputavalt. Kainestavalt. Äratavalt. Lahkumisi oli kevadel nii palju, et kui esimene kord tuli tükk aega matuseülikonda komplekteerida, siis edasi oli juba teada, kust see võtta ja kus kingad on. See sunnib mõtlema, kui kaduv on kõik. Mitte millelegi, mida pead loomulikuks, ei saa kindel olla. Tuleb väärtustada neid hetki, mis on, olla päriselt koos, et ei oleks kahetsust, miks ma seda ei öelnud või toda ei teinud.
Mida õppis teater kevadisest „Antsu“ lavastuse juhtumist, kui vahetult enne esietendust selgus, et peategelase prototüüp oli eraelus rõlge tüüp?
Oleme ennegi teatris teinud eluloolisi lavastusi. Ka need inimesed, kes „Antsuga“ tegelesid, on teinud. Aga kui asi tahab viltu minna, siis ta ka läheb, sinna pole midagi parata. Tuleb olukorrale lihtsalt alistuda.
Trupp armastas seda lavastust, väga kahju oli loobuda, aga muud valikut ei olnud. Kui seda tegime, küsisime rohkem nõu ning olime ettevaatlikumad ja delikaatsemad, kui kunagi varem oleme olnud. Lihtsalt kui vaip tahab alt ära lennata, siis ta lendab.
Üldise karmi riikliku kokkuhoiu tingimustes on selge, et kärpeaeg jõuab kord ka teatrini. Kas Uuel Teatril on plaan B juhuks, kui rahaga kitsamaks läheb?
Meil pole mitte ainult plaan B-d, vaid on ka plaan C. Tegevust jääks väga palju vähemaks. Mis täpsemalt - selle ütlemine kõlaks nagu ähvardamine. Kui raha jääb vähemaks, tõmbame end kokku kuni selleni välja, et lõpuks Uut Teatrit enam pole ja alles jääb vaid maja. See oleks siis plaan C, umbes nagu praegu on seis Sakala 3 teatrimajaga.
Toetusraha teatrile, ükskõik kui väike, on ikkagi privileeg. Oleme teatrit teinud ka igasuguse toetuseta.
Kas juba tajute majanduslikku pitsitust?
Seda, et raha enam juurde ei tule, teame juba mitu aastat ja raha väärtuse vähenemist saame kõik pidevalt tunda. Tuleb olla ise parem. Teha seda, mida ikka päriselt peaks tegema.
Kui vaatajal on valida, kas minna vaatama suure teatri lavastust või väikese teatri oma, siis valitakse igaks juhuks suurema teatri töö - seal on vähemalt kuulsad näitlejad. Väiksema teatri puhul ootaks arvustuse enne ära. Kuid vahel ilmub arvustus siis, kui tükk juba mängukavast maas, sest keegi ei tulnud vaatama - kõik mõtlesid, et ootavad!
Tunnistasite, et teie teatri piletimüük väheneb. Miks?
Sõltub projektidest. Kui teeme „Kremli ööbikuid“ või „Serafima+Bogdani“, on üks asi. Meie teatri n-ö suur saal on 150-, väike saal 50-kohaline, kui seal mängime, ei tule mingit suurt publikuarvu. Ja kui arusaadavaid kassamagneteid pole, siis piletimüük vähenebki. Ja kui veel eksperimenteerida või lavastus ära jätta...
Miks siis muretu elu nimel mitte teha uut menulavastust, vaid minna ei tea kuhu ja teha ei tea mida - mõtlen siin teie tänavusuvist projekti Hungerburg2024 Narva-Jõesuus?
Pealkiri tuli poolhumoorika lahendusena, et kui on kultuuripealinn Tartu2024, siis olgu Hungerburg2024, sest Narva ei saanudki kultuuripealinnaks. Meie projekt on ka justkui kultuuripealinna programm, aga kontsentreeritud viie päeva sisse: filmid, teater, muusika, tuurid ja näitused.
Demonstratiivselt kaugel kultuuripealinnast?
Me oleme demonstratiivselt lähedal Soome lahele, Vene piirile, Jõhvile - kui oma programmi tegime, ei teadnud me, mis programmi Tartu2024-st tuleb - siin on niigi kõike palju. Kultuuripealinna programm on niigi suurem ja palju paremini rahastatud. Meil pole mõtet sellega võistelda, läheme parem sinna, kus seda ei ole.
Miks mitte üks suvelavastus, vaid festival?
„Kremli ööbikud“ oli suur lavastus, mida vaatas korraga 2000 inimest. Tekivad spetsiifilised asjad, kõik muutub mikroskoopiliseks, sealhulgas inimene laval - seda ei taha kogu aeg teha. Pigem tahaks teha pisikesi põnevamaid lavastusi. „Serafima+Bogdani“ tehes otsisime samuti intiimsust ja lõime publiku kahte lehte. Mitte suur saal 600 inimesele, vaid kaks kolmesajast vaatamispaika.
Mõtlesime Narva-Jõesuus teha mitu väikest lavastust, mis on koondunud ühte kimpu. Publik saab ise valida, mida vaatab. Kui ainult ühe poolteisetunnise lavastuse pärast ei viitsi sõita 200 km, siis võib vaadata kaks-kolm asja: lavastuse juurde näituse, kontserdi, kureeritud jalutuskäigu. Koondasime palju väikeseid asju nagu turismiklaster, kus mitmesugused nn teenused üksteist toetavad. Suveteater töötabki paljus turismi pealt, et läheme midagi vaatama kuhugi absurdsesse kohta.
Miks lähete just Ida-Virumaale? Kas see ei või jääda suurlinnade publiku korraks-vaid-pealelennuks, mis üritusekoha edasises elus midagi ei muuda?
Kui kunagine Hungerburg oli veel kaluriküla, siis Narva-Jõesuu ehitati programmiliselt kuurordiks. Selle paiga peamine tegevus on puhkamine, mida saab teha väga hästi ja eriliselt. Kui inimesed, kes tulevad Hungerburg2024 festivalile, jäävad Narva-Jõesuusse käima, on see juba suur saavutus. See on väga erilise õhustikuga paik, mida soovitaks rohkem külastada - see on nagu välismaa!
Kuidas Hungerburgi mängukohad leiti? Seal on tegevuspaikadeks bassein, endine sanatoorium, mererand?
Päris algul oli idee teha lavastus puhkamisest kuskil mere ääres, mahajäetud puhkekompleksis. Sõelale jäid Narva-Jõesuu, siis Pärnu lahe ääres Villa Andropoff, kuhu olime peaaegu kanda kinnitamas, ja samalaadseid variante leidsime ka Laulasmaa kandist. Jäime Narva-Jõesuu juurde, sest seal on enim erisuguseid ruume ja võimalusi.
Puhkamisteemaline lavastus on mul kerinud peas viis aastat, see on tänapäeval hästi programmiline tegevus. Kogu see kultuurne puhkamine on ju uus asi. Vanasti inimestel ei olnudki puhkust. Tegid kogu aeg tööd ja puhata sai ainult pühade pidustuste ajal. Nüüd peab puhkuse ajal igal pool käima ja raha kulutama, see on deemon.
Kuidas teil endal puhkamisega lood on?
Väga hästi tean, mis puhkus on. Muudkui ootan hetke, millal saaks rahulikult maal ehitada või kuuri koristada. Ma olen ju nõukogude aja inimene. Nagu lapsed ütlesid, kui vene keelt õppisid - me sinult vene keele kohta nõu ei taha, sul on veneaegne vene keel.
Aga augustis, kui kõik on raugenud, putukaid enam pole, ainult herilased, tekib alati mingi rahumoment. Sa tead, et ei jõua enam midagi teha, saab päriselt puhata, puu all raamatut lugeda.
Mida te maal ehitate?
Mina olen suguvõsa nõrgemaid esindajaid, eelmised on kõik maja ehitanud. See on nagu liin. Teised on ehitanud, kuidas siis mina ei saa? Kui mõtlen, et on vaja saun ehitada, siis ma pean seda ise tegema. Kuigi mõistlik oleks teha seda, mida oskan, ja selle eest teenitud raha eest näiteks iglusaun osta, aga minu jaoks see ei käi nii.
Vanavanaisa ehitas kunagi palkmaja, vanaisa tellistest maja, isa pani püsti suvila, mina ehitan sauna. Selline õhtumaa allakäik.
Mis hoiab teid teatris? Multitalendina võiksite ju ka muid asju teha.
Multitalent kõlab ähvardavalt. Pigem [olen] kergesti tüdinev inimene. Uue Teatri juures on põnev see, et ta ongi pidevalt uus. Nii kui tundub, et kõik hakkab paika loksuma, hakkab jälle asju lendama. Tundlikumad inimesed ütlevad, et meil on majas kummitused. Niipea kui igavamaks muutub, hakkab juhtuma!
Päriselt?
See on ju vana maja! Siinsamas oli Vene värav, kuskohast Peeter I Tartusse sisse tungis. Müürijupp on siin maja taga, ainuke allesjäänu. Meie maja kohal oli Pühavaimu kirik, siin on tegutsenud ka timukas ja olnud viljaait. Spordisaal, kus me resideerime, ehitati alles 19. sajandil.
Mis teeb praeguses elus kurvaks?
Kurvaks tegevaid asju on nii palju ja tundub uskumatu, et neid on olnud alati. Tagantjärele mõeldes ei pannud neid tollal lihtsalt tähele. Kui oled 20-aastane, siis ei panegi tähelegi, et käes on pöördelised 1990-ndad, et inimesi tapetakse ümberringi ja inimesed surevad piiritust juues. Tookord tundus, et elu on kuldne. Kriitikameeletu noorus.
Tagantjärele on alati see tunne, et oleks praegu eelmine kriis, siis oleks täitsa okei, selles kriisis elaks küll.
Saate sügisel 50-aastaseks. On see elus oluline verstapost?
See on arusaamatu, miks see arv nii tähtis on. Ilmselt sealtmaalt algab allakäik: palju õnne, et oled nii kaua elanud! Suurejoonelisi juubelipidustusi plaanis pole ja mulle eriti ei meeldi sünnipäevad.
Vananemine tundub väga põnev, sest ma pole enne 50-aastane olnud. Tahaks põnevalt elada hästi pikalt, nagu suguvõsas on olnud 90-aastaseid. Elada kaua, et rohkem teada saada. Ühel hetkel saad aru, et ei peagi enam midagi tegema, lavastama, kujundama.
Kas teie mitmekülgsus hämmastab teid ennast ka?
Pigem tekitab see teistes inimestes segadust. Ja võõristust. Normaalne inimene tegeleb ühe asjaga korralikult. Mulle meeldib uusi asju õppida, aga kõiki asju õppides ei jõua üheski saada professionaalseks.
Mida viimati õppisite?
Viimati õppisin arvutis programme, mida vaja läheb. Viimasel ajal tegelen AI-programmide võimalustega helis ja pildis. Hungerburgi visuaal on AI-ga koostöös valminud, mulle väga meeldib, kuidas selle pildisüntesaatoriga töötada saab.
Olete lõpetanud muusikakooli. Millal viimati akordioni mängisite?
Proovisin akordioni muusikakooli ajal korduvalt puruks visata, et ei peaks enam harjutama. Aga see oli väga tugev akordion, Weltmeister.
Teete tihtilugu oma lavastuses palju ise: kirjutate näidendi, lavastate, loote muusikalise ja lavakujunduse. Kas teisi ei saa usaldada?
Kui vaadata teatri struktuuri, on üks asi, et igal inimesel on oma amet; kui lavastust vaadata, siis hoopis teine. Mul on idee ja ma tahaksin selle teoks teha. Uue Teatri alguses polnud raha inimesi palgata, ja kui ma tean, kuidas midagi teha, siis võin ju pigem ise proovida. Meil polnud algul ka näiteks helitehnikut, siis mängisin ise etendusi maha. Tehniline pool on tohutult õpetlik, seda võiks loomingulised inimesed teha, et protsessidest rohkem aru saada.
Ma ilmselt tunnengi end pigem tehniku või kunstnikuna. See annab mingi põhja, teistsuguse maailmanägemise. Kirjandusinimesed mõtlevad vasakult paremale nagu lugu, aga kunstnikud ja tehnikud mõtlevad sügavusest ettepoole. Nagu ka maalides teed: kõigepealt alusmaal ja sealt edasi detailsemaks. Algaja maalikunstniku kogemus on siiani sees lugusid komponeerides, ka kujundusi tehes mõtlen sügavusest lähemale liikudes. Et lugu on ka tähtis, seda tuleb endale meelde tuletada.
Kas kunsti õppida oleks olnud valik?
Kuna läksin õppima eesti filoloogiat ja filosoofiat, sattusin sellesse ringkonda, oli hoopis huvitavam ja palju rikastavam. Ma ei ole seda kahetsenud. Ilmselt oleks minust saanud keskpärane kunstnik, aga õpitud ja õppimata ained on andnud mulle vabaduse.
Kust pärineb teie huvi kriya-jooga vastu?
Minu ema töötas paljundajana, kuigi oli ametilt rätsep. Õrnas eas olen lugenud kõikvõimalikke asju, mida nõukaajal paljundati, omandanud igasuguseid teadmisi. Olen selles teemas olnud lapsest saadik, otsinud müstikast ja kristlusest selgitusi oma kogemustele. Jooga pole minu jaoks niivõrd võimlemine, kuivõrd fokuseerimine sellele, mida sa ise selles maailmas teed. See on olnud minu jaoks avastuslik ja eriti just kriya-jooga on andnud mulle vastuseid paljudele küsimustele.
See on rahu tegev mõtteviis. Kuidas endaga hakkama saada, kui tundub, et see on võimatu. Võimalus raevu- ja ärevushoogudega tegeleda ja neid kanaliseerida.
Jooga füüsiline pool oleks samuti kasulik - kui vahel olen haigeks jäänud, on füüsiline pool väga hästi aidanud. Aga peamiselt ikkagi vaimsed praktikad, mida kõige lihtsam on nimetada meditatsiooniks.
Keha on kriya-joogas väga oluline, aga pole peamine. Mind võlub kriya puhul tegutsemine, mis teeb võimalikult vähe haiget. Ühelt poolt tegutsemise õppimine, hetkes olemise õppimine ja teisalt võimalus olla õrn. Ühel hetkel ei saagi teistmoodi elada, see põletab nii läbi.
Kas abikaasa, teatrikunstnik Kristiina on rohkem mõjutanud teie loomingulist või eraelulist poolt?
See on nii läbi põimunud, ka oma teatri tekkimine on meie elust sündinud. Kõik vastastikused õppetunnid - see on üks asi. Palju erinevaid perioode. Kord on Kristiina kuskil teatris tööl ning mina see, kes saab eksperimenteerida ja otsida, kord jälle vastupidi. Kunagi leppisime kokku, et vaheldumisi on üks teise produtsent.
Kui kaua olete abielus olnud?
Oleme koos olnud... 23 aastat, abielus 15. Meil oli kokkulepe, et kohe ei hakka abielluma, sest kumbki oli juba enne abielus olnud ja seega abielu ei ole kõige tähtsam asi. Kui suhtes on kehvasti, siis abielu ei päästa, ja kui on hästi, siis pole vahet. Lihtsalt väga palju raha läheb abiellumisele ja tekivad mingid ootused. Mõtlesime, kui tore on teha Itaalia stiilis pulm, kus kõige tähtsamad osalised on pruutpaar ja nende kaks last. Ja lapsed saidki meie pulma tulla, isegi kui nad palju sellest ei mäleta.
Mida tänu lastele olete õppinud?
Tunnen nendega väga suurt lähedust. Oleme igasugustest asjadest läbi tulnud. Kui nad olid väikesed, oli väga kitsas aeg ja elu keeruline. Nende leplikkus selles olukorras tundub tagantjärele uskumatu. Olen ära õppinud, et lapsed ei ole vanemate omand. Või et laste kasvatamine on tulutu ettevõtmine, neile tuleb lihtsalt eeskujuks olla. Ma püüdsin algul kasvatada. Aga see on aastatega paranenud, nüüd kasvatavad nemad meid. Aga nemad võiksid ka pigem eeskujuks olla, eks.
KES TA ON?
Muusik, teatrimees, Genialistide klubi asutaja
• Ivar Põllu sündis 30. oktoobril 1974 Pärnumaal Tootsis.
• Lõpetanud Pärnu 4. keskkooli ning Tartu ülikooli teatri- ja kirjandusteaduse eriala. 1995-2007 oli ta ansambli Genialistid laulja ja laulukirjutaja. Ta on ka Tartu Genialistide klubi asutaja ja oli 2006-2011 üks selle omanikke. Töötanud viis aastat Pärnu Endla teatris dramaturgina.
• Õppinud Vändra muusikakoolis akordioni.
• 2008 asutas Tartu Uue Teatri, oli 2015. aastani selle juht, nüüdne loovjuht. • Põllu on muusikaliselt kujundanud nii Tartu Uue Teatri kui ka Endla, Ugala ja Vanemuise lavastusi, teinud lavakujundust ja plakateid Tartu Uue Teatri lavastustele.
• Ta on kirjutanud näidendeid ja muusikalilibretosid („Hea lugu“, 2001, ka laulusõnad; „Raudmees. Odysseuse eksirännakud“, 2011 ja „Kremli ööbikud“, 2018).
• Olulisemad teatritööauhinnad: 2011 Eesti teatriliidu algupärase dramaturgia auhind („Ird, K.“), 2013 Eesti teatriliidu lavastajaauhind („Vanemuise biitlid“), 2018 Eesti teatriliidu lavastajaauhind (koos Mart Kolditsaga) („BB ilmub öösel“), 2022 Eesti teatriliidu lavastajaauhind („Serafima+Bogdan“).