MA JÄÄN KAEVU JUURDE IGAVESTI JOOMA

Tantsulavastus Ene Mihkelsoni luulest.

Ene Mihkelsoni (1944–2017) lüürika algab tõdemusest, millest kaugemale just kui ei saagi enam minna: mina on viga. See on radikaalne suletus, mida hakatakse lahti harutama, et jõuda küsimuseni mina vigasuse põhjustest ja võimalikest väljapääsudest. „Kui põrkun vastu õhku, võin õhu kord läbida“, kirjutab Mihkelson ise. See on paratamatuse luule, mille väljenduski on paratamatu.

Väljapääsutuse põhjused ulatuvad II maailmasõja järgsesse aega, teosed keskenduvad
mäletamisele ja mälule, lähedastele ja nende reetmisele, tõele ja tõe otsimisele, varjunditele ja varjudele, mis neid isiklikke lugusid saadavad. Nii nagu tema proosaski, kõlab luuletuste taustal see, mida on hakatud nimetama Mihkelsoni arhelooks. Viimase tõukepunktiks metsavenna tütre lapsepõlv, isa surm ja võõraks jäänud ema naasmine. Nagu on Mihkelson ise tabavalt sõnastanud – tema loomingu prototüübiks on kogu eesti rahvas.

Tantsulavastus „Ma jään kaevu / juurde igavesti jooma“ põhineb Mihkelsoni 11 luulekogul aastatest 1978–2010 ja lähtub luuletuste lüürilisest põhitoonist, loost olulisemaks muutub ainulise lugeja kogemus. Oleme mihkelsonlikus rütmis kompinud isiklikke elu- ja valukogemusi, otsinud üles meie endi väljapääsutused ja paratamatused, mida iseloomustavad lõppematu liikumine, pidevusetus ja pidevuse otsing, ummikseisud ja üksteisesse sulanduvad mälujäljed.
Loobume sõnast, et kogeda luulet.