KAHHELDRAAL

"Sisenedes esimest korda sellesse helesinisesse, kahhelkividest tulvil ja omamoodi trööstitusse ujulasse, tabas mind äratundmine, justkui oleksin sisenenud kahheldraali. Nii nagu katedraalid on pühad kohad, mis oma suursugususes äratavad aukartust, võib ka tühi bassein sümboliseerida ainulaadset enesevaatluse, ühenduse ja isikliku kasvu pühapaika.

Mis aga juhtub, kui kahheldraali sisenevad seitse naist? Kas ja kui suur on tõenäosus kahheldraamaks? Kahhelda või mitte kahhelda, selles on küsimus.”

– Renate Keerd

Eks ole vaataja asi, kas näha siin antiiktragöödia koori, mis naiste traagilisele ajaloole kaasa hüüab, või hoopis sotsiaalmeedia kajakambri triviaalseid võngutusi või miskit kolmandat. "Kahheldraal" ei jäänud aga sinna kinni, vaid liikus võimsa aurikuna edasi, avastades naiste narratiivi läbi aja.

Mele Pesti /Müürileht

Keerdile omaselt oli lavastusse peidetud rohkelt tähendusi ja isegi hajus narratiiv, kuid nauditav oli see ka puhtalt vaatemänguna, kus vorm ise ongi sisuks. Nii asusid seitse naist mängima omamoodi naiseks olemise ajalugu, mõtestama ümber sellega kaasnevaid piire ja klišeesid, murdma lahti metafoorsetest kettidest.

Andrei Liimets / Eesti Ekspress

Ehkki tõesti kõik näitlejad on lavastuses naised, siis ma pole kindel, kas etendajate sugu on just see, mis lavastuses lugu kannab, vähemalt minu arvates. "Kahheldraal" on selleks liiga huvitav lavastus, et püüda teda suruda sugude piiridesse, rollidesse, või muuta lavastuse identiteet soopõhiseks. 

Kaur Riismaa / Sirp