Volk ja tema lugu tõllakuuris - Kultuur - Virumaa Teataja

Volk ja tema lugu tõllakuuris
Inna Grünfeldt, reporter

http://www.virumaateataja.ee/620954/volk-ja-tema-lugu-tollakuuris/


Urmas Vadi lugu ja lavastus “Peeter Volkonski viimane suudlus” mässis vaataja ümber sõrme juba esimeste repliikidega, ilma et pahaaimamatu publik oleks seda aimanudki. Jäänukski teadmata, kui üks tüütutest kirjutajatest, kes teatrirahvast armutult ahistavad, ei kibeleks seda välja lobisema.

Kui Peeter Volkonski juhatas Laura Petersoni õueuksest Rakvere teatri väikesesse saali, jutustas ta, et see on endine mõisa tõllakuur, kus Üllar lubab tal vahel mõtisklemas käia. Ta jutustas poolsosinal loo mõisa tumedasilmsest napi jutuga kutsarist, kes armus ühte mõisa tööleasumise lootuses tõldu puhastamas käivasse punapäisesse taluneidu, kes aga ühel päeval enam tööle ei tulnudki.

See lugu näis natuke kahtlaselt kohaspetsiifiline, aga kui jutt läks teatrile ja Volkonski “oma loole”, teadlikult pikaks ja põhjalikuks Kalle-mänguks venitatud “Meisterdetektiiv Blomkvistile”, jäi asi esialgu sinnapaika, kuna Vadi/Volk asus tões ja vaimus teatripublikut klassifitseerima.

Laura Petersonil, kelle roll esialgu publikule ebaselge, jäi üle(sandeks) vaid jälgida Volkonski pikka monoloogi, kuni selgub neiu väljavalitus ja asi läheb sõna otseses mõttes nugade peale.

Nagu Vadil ikka, pole keegi see, kes paistab. Peale Volkonski muidugi. Aga tema tüdrukut ei huvitagi, tema otsib unistust, armastust ja ainet bakalaureusetööks.

Tund ja nelikümmend minutit ilma igasuguste efektide, valguse muutuste ja muusikata ehk näiliselt eimillegagi, üksnes teksti ja näitlejameisterlikkusega, hoiavad nad publikut peos.

Vürst Peeter Volkonski, kel tekstis vihje õhtusele pidusöögile tema isade mõisas, ning tuumaka näitlejadünastia esindaja Laura Peterson teevad seda justkui möödaminnes, vabalt, pingutuseta.

Kui vaataja satubki kergelt Blomkvisti-letargiasse, siis viimase viiendiku puäntide (ilu)tulestik põrutab vaimu vägagi virgeks.

Hetkel, kui on saabumas too viimane suudlus, kostab kobin, välisuks läheb lahti ja siseneb ... hobune koos kahe ratsarõivais saatjannaga. Tõllakuur ikkagi, oleme ropsuga alguses tagasi.

Volkonski ja Peterson hiilivad selle jahmatuse käigus minema ega annagi enam näole. Õige ka, mine seda solvatud publikut tea.

Et asi tundus taas kahtlane – vaevalt suudaks keegi kriitikuist, vähemasti mitte Rein Veidemann, jätta välja lobisemata hobuse osaluse, helistasin ühele lavastuses üksjagu rappida saanud ruudulise märkmikuga teatriteadlastest Pille-Riin Purjele ja pärisin, missugune on loo algus ja lõpp.

Kuulsin sporditeemalist lugu, sest Tartu Uue Teatri originaalkodu on endine võimla. Et nüüd pole neil sedagi ning tegu kodutu rändtrupiga, oleks juba uus ja valus jutt. Ent eespool jutuks olnu põhjal olen veendunud: Tartu Uus Teater jääb ellu.

• “Peeter Volkonski viimane suudlus”.

• Autor ja lavastaja Urmas Vadi.

• Kunstnik Kristiina Põllu.

• Mängivad Peeter Volkonski ja Laura Peterson.

• Tartu Uus Teater.

• Külalisetendus Rakveres 5. oktoobril.

Jaga |

=> Volk ja tema lugu tõllakuuris - Kultuur - Virumaa Teataja.
Jaga

Vaata lisaks