Veiko Märka: Vend Volkonski, ema Antigone

Eesti Ekspress 24.05.2010

“Peeter Volkonski viimane suudlus”
Tartu Uus Teater. Autor ja lavastaja Urmas Vadi, osades Peeter Volkonski ja Laura Peterson.

Neljast sel hooajal Tartu Uues Teatris nähtud algupärandist on “IDentiteet” kõige vaimukam, “Kapten Cooki keetmine” kõige paljuütlevam,

“Ird K” kõige inimlikum. “Peeter Volkonski viimane suudlus” aga kõige kummalisem. Õigupoolest muudab kummastus- ja võõritusefekti sage kasutamine selle täpse analüüsi võimatuks, sest ei saa ju toimuvat ümber jutustada. Ehk ainult nii palju, et kui Peeter Volkonski mängib ennast, on see täiesti usutav. Aga kui ta on sunnitud hakkama kellekski teiseks, on see veel usutavam.




Kummastus algas minu jaoks juba en­ne etendust. Ma ei olnud kunagi varem tähele pannud valget joont Genklubi saali põrandal. Kunagise korvpalliväljaku keskjoont. Nüüd järsku panin ja see oli väga paljutähendav seik. Sest korvpallil ja saali ajalool on näidendis oluline, ehkki raamiv osa.

“...suudlus” toob vaatajani nähtuse, millest üldse ei räägita: teatripoliitika. Seni on nii teatri- kui igasuguse muu kultuuripoliitika all mõeldud hoopis raha lugemist (kellele, kui palju ja kes ilma jääb). “Aga ma tegin endale esmalt ülesandeks sõnastada ideaalne lavastus,” ütleb Peeter välja sirgjoonelise programmi, täiesti võrreldava viie rikkaima Euroopa riigi hulka jõudmisega. Ja ka välja kukub nagu alati....

Või teatripubliku grupid, keda üles loetakse: klassiga kusagilt metsast kohale toodud lapsed; energilisest naisest ja magavast mehest koosnevad paarikesed; sooduspiletitega tolmused pensionärid esiridades, kes ajavad näitleja aevastama; demonstratiivsed ja üleolevad teatraalid. Ja muidugi teatriteadlased... Nemad kokku ongi ju teatrierakonnad, vahel omavahel koalitsioonis, vahel vastasleerides. Nende häältest sõltub eesti teatrilaeva kurss.

Tõeliselt suureks muudab “...suudluse” aga Näitleja ja Teatriteadlase konflikti rabav käsitlus, monumentaalne, igavene ja pariteetne nagu Andrese ja Pearu võitlus. Aga tunduvalt mitmepalgelisem.

Samas ei unusta näidend ka pisikesi nähtamatuid parteisõdureid: “Muusika on alati vale, või kui ta ei ole vale, siis helimehed, need nahktagides motikate ja vuntsidega vennad, kes teevad öösel kusagil garaažis mingit metallibändi ja päeval teatris puldis magavad, unustavad õiges kohas sisse tulla.”

Urmas Vadi kirjutas näidendi personaalselt kahele näitlejale ja enda sõnul poleks ilma nende nõusolekuta seda mängitudki. Volkonski tunduski oma osas peaaegu asendamatuna. Kuigi Jan Uuspõld (keda Vadi selle rolli võimaliku täitjana 50 aasta pärast välja pakkus) kannaks küllap samuti välja – Volkonskil on ju nii individuaalne välimus ja kõnnak, et neid oleks lausa lust imiteerida. Seevastu Laura (Laura Peterson) rolli sobinuks minu meelest sama edukalt kas või Uue Teatri senised esileedid Katrin Pärn ja Kristel Leesmend. Olen kindel, et tegu oli järjekordse autori-lavastaja salariukaga (nagu näiteks ka see, et etenduse lõpul ei saa publik oma emotsioone väljendada).

Viimasel ajal meedias seoses teatriga muust ei räägitud, kui et Saku Suurhallis jäi uus partei loomata. Kuigi lubati. Mõttetumat loba pole ma kaua kuulnud. Ka Vanemuise “Jäises mõrvas” ei tapetud tegelikult näitlejat ära, ta tuli pärast lavale ja kummardas. Ei mäleta, et sellest mingit sensatsiooni oleks tehtud, kuigi inimelu peaks ühiskonnale kallim olema kui poliitilised ambitsioonid.

Teatripoliitika ei alga rahast ega ka meedia imbetsilsuse ärakasutamisest täissaali huvides. Ta algab väga väikestest asjadest, nagu see valge joon laval. Sa ei näe seda, kuigi oled kümneid kordi selles suunas vaadanud. Aga järsku hakkad nägema – just siis kui vaja. See on arusaamatu, aga tõsi – nagu euro tulek.
Jaga

Vaata lisaks