Veiko Märka: "Urmas Vadi lustakas testament"

Eesti Päevaleht, 18.04.2012

Näitleja ja teatriõppejõu Rudolf Allaberdi unenäo põhjal kirjutatud näidend on lustakas, aga avardab ka teatriilma.

„Nii vana, nii väikene ja liiga suure peaga,” iseloomustab Vadi nimitegelast, oma kunagist õppejõudu. Kuidas väikesest saab suur, ilma et pea mõõdud kahaneksid, kuidas vana muutub pärast surma nooreks, see avanebki näidendis nagu võluväel.

Võtmeküsimus esitatakse üsna loo algul: „Kas ta sai aru, mis tema ümber toimub?” Vastuse võiks sõnastada: „Mis meie ümber üldse toimub?” Üksikasjade kuhjamisega – Rudolfi kodu sisustus, välimuse kirjeldus – luuakse illusioon, et me saame sellest varju jäänud teatri-, filmi- ja koolimehest midagi olulist teada. Tegelikult ei saa. Vadi ise tunnistab, et ei käinud Allaberdi 70 aasta juubelil ega matustel, seega seisis oma loo ainsast tegelasest üsna kaugel.

Me ei saa teada, kas Ruts kedagi armastas. Ja kas ta armastas teatrit rohkem kui koolitööd või koolitööd rohkem kui elu. Me ei saa teada isegi seda, kui palju mõjutas tema edasist elu esimene lapsepõlvemälestus – Saksa sõduri peks ja sõim, kui teda emaga koonduslaagrisse veeti. Ainus, mida me teada saame, on vanaduse ja üksinduse pöördumatus.

Sealjuures pole näidend põrmugi ängistav, vaid pigem lustakas – nii mõlema tegelase kui ka Allaberdi valdavalt iroonilise käsitluse ning ootamatute süžeepöörete tõttu. Kas või Laurimaa etteheide „Mis kuradi pärast sa peaosa endale kirjutasid?” Koos Vadi vastusega: „See oli mul väga kontseptuaalne asi.” Või Allaberti enda kreedo helilindilt: „Mulle ei tohi öelda kolme asja: et ma valetan, varastan või olen homoseksualist.”

Vanaduse pöördumatus pole ainus eksistentsiaalne probleem, mida see väga nõtkelt ja elavalt kirjutatud ning ette kantud, rohkete autentsete helijäädvustustega diskussioon püstitab. Miks ei lasta näitlejal surra teatris ega õpetajal koolis? Kas on mingitki vahet füüsiliselt surnud ja lihtsalt avalikkuse eest kadunud näitlejal?
Midagi nii lihtsat ja siirast tänapäeva Eesti teatrist nagu ei eeldakski. Kui seni on Vadi jonnakalt pannud näitlejaid laval mängima iseendid, siis omakorda iseenda lavaletoomisega on ta Eesti teatri dimensiooni oluliselt avardanud. Muutnud selle ühtaegu keerulisemaks ja huvitavamaks.

Laurimaa panus rikastab

Piret Laurimaa roll ei piirdu üksnes dialoogipartneri osaga, kes peab palli püüdma ja tagasi viskama, et Vadi Allaberdi-käsitlust atraktiivsemalt edasi viia. Üsna mitmed teemaarendused on näitlejanna lavastusprotsessis ise välja pakkunud ja need rikastavad näidendit oluliselt – naisküsimus on pidevalt pildil. Kahju ainult, et see ei tasakaalusta tüki lõpul ilmnevat Allaberdi uskumatult seksistlikku kreedot: ideaalne naine peab olema nagu koer.

Laurimaa saavutuseks on ka väga tolerantne partneritunnetus. Me ei näe laval kaht (ilmselt ebavõrdse professionaalse ettevalmistusega) näitlejat, vaid kaht huvitavat inimest, kes räägivad kolmandast, kes muutub tänu neile veel eriti huvitavaks. Kusjuures mingeid peadpööritavaid seiku Allaberdi elust ju ei esitata. Kokkuvõttes pole tegu üldse mitte kuuldemängu lavaletoomisega, nagu võis karta. Mõlema tegelase žestid ja liikumised on loo orgaaniline osa, palja tekstina kaotaks „Testament” kõige olulisema – kohalolekuefekti.

Eesti autoriteater jõudis „Rudolf Allaberdiga” kvalitatiivselt uude faasi. Autor mitte ainult ei lavasta, vaid mängib ise ka peaosa. Siit edasi on võimalik jõuda ainult selleni, et autor ise vaatab üksinda ka oma lavastust pealt. Kui selline tükk tõesti lavale tuleb, võiks selle nimi olla „Urmas Vadi testament”.

„Ja pähe ma panin talle oma mütsi. Ja see sobis talle,” ütleb Vadi. Sobib tõesti. Elavana Rudolf Allaberdil nii ilusat mütsi ei olnud.
Jaga

Vaata lisaks