Vanemuine ja Tartu Uus Teater ühendavad kahe lavastuse nimel jõud
Ehkki aastate jooksul on nii mõnigi Vanemuise teatri näitleja mänginud Tartu Uue Teatri lavastustes ning Tartu Uue Teatri liikmed teinud kaasa Vanemuise lavateostes, pole põhjalikumat kahe teatri koostööprojekti seni ette võetud. Algaval hooajal ühendatakse jõud aga kahe omanäolise koostöölavastuse sünni nimel, mis tõotavad tuua värsket hingamist mõlema teatri seinte vahele. Kui 2022. aasta detsembris toob Tartu Uue Teatri lavastaja Elise Metsanurk Vanemuises lavale „Romeo ja Julia”, siis 2023. aasta veebruaris peaks Tartu Uues Teatris ilmavalgust nägema uuslavastus Vanemuise näitlejalt Reimo Sagorilt. Asjaosalistega vesteldes sai kinnitust, et tõepoolest on, mida oodata. Vanemuise draamajuht Tiit Palu meenutas, et kahe teatri koos tööprojekti idee läks idanema kahe aasta eest, kui EMTA lavakunstikooli 29. lennust jõudis Tartusse üheksa noort teatritegijat: viis
Vanemuisesse ja neli Tartu Uude Teatrisse. Esialgu seisnes koostööidee küll endiste kursusekaaslaste uuesti kokku toomises, kuid aja möödudes mõisteti, et küllap see polegi kõige olulisem, sest noored sulandusid nii Vanemuises kui ka Tartu Uues Teatris juba olemasolevasse truppi. Oluliseks sai koostöö kahe teatri ja kõigi nende inimeste vahel, kes kummaski majas tegutsevad.
Uus vaade Shakespeare’i keelatud armastusele
Ka Tartu Uue Teatri liikmed Elise Metsanurk ja Andreas Aadel kinnitasid, et koostööst hakati mõlemas teatris rääkima niipea, kui üheksakesi Tartusse jõuti, ning edasi oli see vaid kättevõtmise asi. „Kõndisime eelmise aasta suvel Rüütli tänaval, kui meie kõrvale sattus juhuslikult Tiit Palu,” jutustasid Metsanurk ja Aadel, „ta ütles, et
tuleksime tema jutule, kui meil mõni idee on – 2022/2023. aasta hooaega hakati siis Vanemuises ette valmistama.” Välja pakutigi „Romeo ja Julia”, lavastajaks Metsanurk ja dramaturgiks Aadel.
Otsus, et lavale tuuakse just „Romeo ja Julia”, sündis koostööplaanist eraldi. Nimelt arutasid Metsanurk ja Aadel kunagi muuseas, milliseid William Shakespeare’i näidendeid võiks tulevikus lavastada, kuniks jäid pidama „Romeol ja Julial”. „Hakkasime järsku mõtlema, miks võiks Romeo ja Julia lugu praegu konfliktne olla,” sõnas Metsanurk. Aadel lisas: „Mis on keelatud armastus praegu?”
Mõeldes siis näitlejate peale, kes võiksid Romeot ja Juliat kehastada, jõuti välja uudse tõlgenduseni Shakespeare’i kuulsaimast armastusloost. Täpsemalt põhjustab Metsanurga ja Aadeli versioonis konflikti vanusevahe armunute vahel, mistõttu kehastab Romeot ka Aivar Tommingas (Vanemuine) ja Juliat Ilo Ann Saarepera (Tartu Uus Teater). Lavastaja ja dramaturgi sõnul on tegu suhtevormiga, mis on ühelt poolt igati legaalne ja isegi traditsiooniline – erinevalt Shakespeare’i tekstist, kus Julia on vaid 13aastane ning Romeo temast mõni aasta vanem, on armastajad siin täiskasvanud inimesed. Pealegi pärinevad nad samast kultuuriruumist ja rahvusest. Ometi võib sellist Romeot ja Juliat vaadates tekkida Metsanurga ja Aadeli hinnangul tunne, et see ei ole õige. Erilisi argumente seesuguse suhte vastu pole, aga tunne on lihtsalt vale.
Nõnda loodavad lavastaja ja dramaturg tekitada publikus omamoodi kihelust, mis ei lase vaatajal ühelegi poolele täielikult kaasa elada, vaid jätab mõtisklema, kellel ikkagi on õigus. Saalis võiks välja kujuneda arvamuste paljusus, mitte polariseerumine. „Arvamuste paljusus võiks tekkida igaühe peas ka,” täpsustas Metsanurk. Aadeli sõnul pakub talle igatahes väljakutset eesmärk kirjutada Shakespeare’i tekst
ümber nii, et fookus koonduks just seda tüüpi keelatud armastusele, mida kujutada soovitakse, kuid samas ei kannataks teksti stiil. Nii peabki Aadel ajutiselt justkui Shakespeare’iga samastuma ja tema „käekirjaga” kirjutama.
„Mina otsin viisi, kuidas keerata teatraalne stiil psühholoogilise lähenemise kasuks,” kirjeldas
Metsanurk oma eesmärki lavastajana. Koostöös kunstnik Kristiina Põlluga Tartu Uuest Teatrist soovitaksegi luua teatraalne, kuid samas stiili puhas ja terviklik lavaruum, mis aitaks esile tõsta loo psühholoogilisi liine. Shakespeare pakub näitlejatele mängimiseks väga suuri arengukaari, kinnitab Metsanurk.
Mis tunne on olla puuris?
Nagu öeldud, asub koostööprojekti raames Tartu Uues Teatris lavastama Vanemuise näitleja Reimo Sagor, kelle teos jõuab publiku ette 2023. aasta veebruaris. Kuigi Sagoriga kõneledes lahutab meid esietenduse päevast enam kui pool aastat, on lavastajal juba esimesed mõtted peas olemas. Sagori sõnul on lavastuse lähtekoht puuris olemise tunne, mida võib tänapäeval tekitada nii koroonakriis kui ka sõjaolukord. „Me ei hakka
valjult rääkima koroonast või vaktsineerimisest, aga püüame seda tunnet kujundlikult lavale panna,” iseloomustas Sagor oma ettekujutust tulevasest lavastusest.
Erinevalt Metsanurga ja Aadeli lavastusest Vanemuises sünnib suur osa Sagori teose dramaturgiast proovide käigus, sest lõpptulemuseni soovib näitlejast lavastaja jõuda trupitööna. „Kas kasutame sealjuures ka mõnd materjali või sünnib see ainult improvisatsiooni põhjal, on veel lahtine,” lisas Sagor. Nõnda üritab Sagor käia ajaga kaasas ning tegeleda just selle meeleolu või tundega, mis ühiskonnas parajasti valitseb.
Säärane töömeetod pole Sagorile sugugi võõras: ka tema eelmised lavastused „AK 47” ja „Ulmlejad” pole otseselt tuginenud mõnele olemasolevale näidendile ning dramaturgia on sündinud proovide käigus. Küll aga nõuab see lähenemine, et kõigil näitlejatel oleks teema vastu isiklik huvi, seetõttu ei valinud Sagor üksinda, keda näitlejatest endaga lavastusprotsessi kaasa kutsuda.
Ta tutvustas oma algset ideed nii Tartu Uue Teatri näitlejatele kui ka noortele kolleegidele Vanemuises ning palus märku anda, kellel oleks huvi ja võimalust lavastuses osaleda. Nõnda liitusid lavastuse trupiga Veiko Porkanen ja Maarja Johanna Mägi Vanemuisest ning Ilo-Ann Saarepera, Ekke Hekles, Elise Metsanurk ja Martin Kork Tartu Uuest Teatrist.
Rääkides oma sihtidest seoses tuleva lavastusega, ütles Sagor: „Kui see kõnetab kas või ühte inimest, kes saab koduteele mõtteainet kaasa ning kelle elus muutub midagi tänu sellele paremaks, on tegu õnnestunud lavastusega.” Seetõttu on teose eesmärk igati universaalne. Teisalt ei pelga Sagor ka olukorda, kus igaüks etenduse lõppedes valjult käsi ei plaksuta – tema hinnangul võib vaatajat mõtlema panna ja arendada ka negatiivne kogemus.
Koostöö võimalikkusest ja võimalusest
Vanemuise draamajuhi Tiit Palu sõnul on lihtne näha vastandust Vanemuise ja Tartu Uue Teatri vahel, kuivõrd üks on suurem ja teine väiksem ning töömeetodid seetõttu ka erinevad. Ometi rõhutab ta, et inimesed ja eesmärgid on mõlemas teatris siiski sarnased: mõlemad tahavad ju teha häid ja huvitavaid lavastusi. Palu silmis võiks
koostööprojekt vastandumist vähendada ning näidata, et suur ja väike teater võivad väga hästi kokku sobida ning koostööd teha.
„Romeo ja Julia” prooviprotsessis kohtuvad seega julged ja jultunud ideed Tartu Uue
Teatri noortelt loojatelt ning paljunäinud ja psühholoogilise teatri vagu kündvad näitlejad Vanemuisest, ütles Palu. „See võiks olla mõlema poole jaoks justkui kohtumine tulnukatega,” lisas ta naljatades. Loomulikult tähendab säärane kohtumine mõlemale ka mugavustsoonist välja tulemist, aga selles ei tohiks midagi erilist olla – Palu sõnul võiks mugavustsoonist väljuda igas proovis, mis tahes lavastusprotsessiga on parajasti tegu.
Metsanurk ja Aadel kinnitavad, et ootavad tõepoolest elevil kohtumist Vanemuise näitlejatega, kellega pole varem koostööd teinud. Samuti pakub neile uutmoodi proovikivi lavastamine Vanemuise väikeses majas, mille saal on Tartu Uue Teatri omast suurem ja vajab harjumist. Ent kas samasuguseid koostööprojekte võiks
Vanemuise ja Tartu Uue Teatri vahel sündida ka tulevikus, oskavad Metsanurk ja Aadel hinnata enda sõnul paremini siis, kui plaanitud lavastused on juba esietendunud. Siiski lisas Metsanurk: „Tiit Palule ütleme juba ette aitäh selle koostöö eest – ta on olnud hästi toetav ja meiega kaasas.”
Selleks, et niisugune koostöö saaks regulaarseks muutuda, tarvitseb teatritel igatahes senisest rohkem suhelda, kinnitasid nii Metsanurk ja Aadel kui ka Sagor, sest ühitada tuleb lavapealsete ja taguste jõudude ajagraafikuid. „Eelkõige on see tahte küsimus,” sõnas aga Sagor ning selgitas, et tema on regulaarsemast ja läbipõimunumast
koostööst huvitatud küll.
Samamoodi kirjeldas Metsanurk, et võimalusi tihedamaks koostööks on tegelikult palju. Näiteks võiks tema sõnul rohkem vahetada või müüa teineteisele tehnikat, kostüüme ja rekvisiite, mis on teatris seisma jäänud. Teater kulutab paratamatult palju ressursse, kuid nii saaks tegutseda jätkusuutlikumalt. Teisalt saaks teatrite vahet liikuda ka rohkem tehnilist personali, kelle spetsiifilisi oskusi parajasti ühes või teises majas tarvis läheb, mõtiskles Metsanurk.
Ja mis veel, tänu Vanemuise ja Tartu Uue Teatri koostööle ei segune mitte ainult teatrites töötavad inimesed, aga ka teatrites käivad inimesed. Ehk (taas)avastab mõni teatrivaataja,
kes harjunud vaid ühes teatris käima, teisestki midagi vaimu kõditavat ja kõnetavat. Niisiis jääb ainult üle soovida nii teatritegijatele kui ka vaatajatele silmaringi avardavaid kohtumisi, olgu need siis tulnukatega või mitte.