Valmer Valme: Peeter Sauter: ei taha, et Mikiver end hauas ringi keeraks

err.kultuur.ee, 22.10.2014


26. ja 27. oktoobril tuleb Vabale Lavale taas Ivar Põllu lavastatud "Mikiveri tagi", kus mängivad Mikk Mikiveri omaaegsed õpilased, hiljem aga lavalt taandunud Peeter Sauter ja Ülo Vihma. Küsisingi Peeter Sauterilt, et mis tunne on.


Peeter, kust see "Mikiveri tagi" tuli, kuidas ta arenes näidendiks, lavastuseks, etenduseks?

Mikk Mikiver käis kunagi Ülo Vihma maakodus Tartumaal talgutel, millalgi vist meie kooli ajal, mind seal polnud, ja unustas oma teksatagi sinna. Ülo tahtis hiljem talle tagi tagasi anda, aga Mikiver viskas: "Ah, jäta endale." Ülo jättis ja unustas asja. Ülo poeg Peeter Vihma kandis seda tagi oma kooliajal ja õmbles seljale anarhiamärgi.

Nüüd paari aasta eest kraamis Ülo naine Heidi riidekappi ja jäi juurdlema, et mis tagi seal ripub. Ülole meenus, et see peab olema Mikiveri teksajakk. Ja Ülol tuli idee. Et teksajakk on justkui Mikiveri pärandus. Ja selle präandusega ei oska ta midagi peale hakakta. Ära visata ei täi, selga ei mahu enam. Kui saaks sellest pärandusest kuidagi lahti!

Samal ajal hakati Telliskivi Loomelinnakusse tegema Vaba Lava teatrit. Ülo pakkus kuraator Oleg Lojevskile välja, et teeb etenduse "Mikiveri pärandus" ja Lojevski valis selle kümnete projektide hulgast üheks Vaba Lava avamisetenduseks. Aga see on justkui off-off tükk, mida mängime saali tooliridade all. Ja sinna ta hästi passibki.

Kooli ajal oli minu käes kord Mikiveri Nõukogude Liidu teenelise kunstniku punane pilet, mille ta andis meie õpsile Raul Tammetile, et Tammet saaks meie kursa rahvast näitlejate kõrtsu sisse viia. MIna pidin pileti Mikiverile tagasi andma. Ja ma ei tea miks, aga küsisin: "Te olete ju liidu rahvakunstnik, äkki annate selle teenelise kunstniku pileti mulle?" Ja sain kohe aru, et see oli loll ja vale küsimus. Mikiver ei vastanudki vist midagi ja ma ulatasin talle need punased kaaned. Hiljem põdesin lolli küsimust tükk aega. Põen vist siiani.

Nii et seda pärandi teemat on mitmepidiselt. Ja ma ei tea, kes ja kas üldse Mikiveri mantlipärija peaks olema. Miks üldse peaks? Kui ta oleks tahtnud oma mantli kellelegi anda, eks oleks andnud. Ma ei tea, et oleks andnud.

Nüüd tagi etendust tehes oleme nende asjade üle juurelnud ja ega kuhugi välja jõudnud ei ole. Põllu Ivar jõudis vist sinnamaani, et Mikiveriga sai mingitsorti ajastu teatris läbi. Äkki on Ivaril õigus?

Kriitikud kiidavad, oma silm ütleb, et veenev esitus, ometi on tegemist küll professionaalsete, aga siiski erus olevate näitlejatega. Kas see asi on veres või tuli palju trenni teha?
Või on see just eelis, et pole ammu laval olnud, siis oled seal kuidagi värskelt ja täiega?

Ei tea, ei näe end kõrvalt. Hakkasime Ülo projektiga proove tegema juba eelmisel aastavahetusel. Tasapisi selgus, et enamus kursakaaslastest on mujal väga rakkes ja Ülo ja mina olime need, kel oli hammas verel, et korra veel lavale saada. Visna Märt oli ka, aga kukkus jooma. Võibolla ülepingest, ma ei tea.

Aga Ivari tükki - mis on Ivari ja mitte minu kirjutatud, kuigi vahel on viidatud, justkui oleks mina autor, saime proovida vaid paar nädalat. Ma olen ilgelt närvis. Vana alkohoolik, tekst ei jää pähe, näidelda ei oska, ma ei tea, mis ma seal laval pean tegema, mängin nutumaitse suus, aga samas justkui õnnis olla on ka. Tahaks õps Mikiverile au anda, aga ega ei oska.

Miks sa näitleja ei ole, Peeter? Või nüüd ikkagi jälle natuke oled? Kuidas selle identiteediga üldse on, on see tähtis? Tänapäeval on ju kõik nii renessansi-inimesed, kõik on iga asja peale andekad või vähemalt teevad kõike?

Kes kõike teeb, ei oska õieti ühtki asja. Näitlejad me vist pole jah. Ma pole iial olnudki, kuigi lühikest aega olin teatris tööl. Aga minu jaoks Eestis peaaegu et ei olegi kirjanikke ega näitlejaid. No ma ei tea, kes on? Madis Kõiv oli justkui kirjanik, aga nüüd on ta surnud. Ma ei tea, kes pärast teda veel on. Näitlejaid? Ma ei tea, vist see eesti veri ei ole näitlejate veri. Nüüd ilmselt paljud vihastavad mu peale. Ma ei arva, et ma alaväärsuskompleksi põen. Lihtsalt tunne on selline. No näiteks Viidingu Juhan oli ehk kirjanik, aga ega ta näitleja ei olnud ju. Mängis niisama. Ja miks ka mitte.

See läheb vähe kõrvale, aga mis sa arvad, miks Eesti inimesed nii mitmel rindel rabelevad, sa ise näiteks? Muidu ütleks raha või edevus, aga ma ei arva, et see tükk kummagi neist pärast tehtud on.

Midagi tahaks ju teha. See on surma eest ära jooksmine. Ja samas ei oska midagi teha. Proovid siis siit ja sealt sõnnikut loopida ja aegajalt lööd käega, istud maha, jood ja nutad. Aga siis, ennäe, hakkad uuesti algusest pihta. Luterlaste värk. Aga vaevalt, et vanajumal pärast surma ordeni reväärile kinnitab selle eest. Hea kui niisamagi irooniliselt ja lahkemeelselt sind korra silmanurgast vaatab.

Tükk räägib teist endist ja teistest tollal te ümber, Mikiverist ka muidugi. Ja siis on see "mina", kes on laval, ta võib jonnima hakata, kas tekkis selliseid sisemisi konflikte ka? Mis ju peaksid rolle edasi viima.

Teatud Ivari lauseid oli kohati raske öelda, aga need on head laused ja kui ma keerutama ja nõrka panema hakkasin, sain aru, et peab selja sirgu lükkama (selg pole mul iial sirgu olnud) ja sõnad suhu saama ja siis suust välja. Tükk ei räägi meist ega Mikiverist. See on Ivari tükk ja see on kõik ja mulle ta meeldib.

Peeter, sina oled sageli oma loomingu keskpunkt, aga ometi ei ole su looming egotsentriline. Seleta see paradoks palun keeruliste sõnadega ära.

Ma ei taha end analüüsida. Kardan seda. Minu poolest on ka "Kolm musketäri" ja "Don Quijote" autorite autoportreed. Ja iga maal on autori autoportree. Täitsa ükstapuha, keda või mida ta seal kujutab. Mu tekstide minategelasi on paras galerii. ma pole vene killer, kes läheb Riias pihile nagu on seda ühe mu jutu minategelane. Ma pole üritanud end tappa nagu seda üritab ühe mu jutu minategelane. Ma teen lihtsalt kirjandust.

Mida Mikiver ütleks selle tüki peale?

Pole ähmast aimugi. Loodetavasti ei ütle ta midagi. Kui ütleb, võib see juhtme kokku ajada. Mis nagunii kipub kokku minema. Ega ma ei taha, et ta ennast hauas ringi peaks pöörama. Eks me teises ilmas võime ju korra selle tüki koha pealt teineteisele silma vaadata, aga ehk ei hakka isegi siis asja arutama.

Mida on näitlejaks õppimine sulle andnud, kui me räägime nüüd eluteatrist. Oskus minna mingisse rolli on ju vahel huvitav ja vajalik, või kuidas?

Ei tea. Tol ajal oli lavakas ehk kõige parem kool, mis Eestis oli. No konsistooriumi kohta ma ei tea. Ehk sai sealt ka head haridust. Ja lavaka hea hariduse taga oli ja on laborant, kes asja käimas hoiab ja mainet üleval.

Mis saab edasi?

Tore küsimus. Meie üks õps Evald Hermaküla ütles, et pole mingit kindlust, et homme hommikul päike tõuseb. Mis siis, et kogemus viitab, et päike on hommikuti tõusnud tihtipeale. Vaata, Valner, vist kristlikus traditsioonis on, et pole vaja ette teada, mis tuleb ja mis saab. Seesama Hermakas, kellest me kõik läksime pöördesse, kui ta meiega lavastama pidi ja siis ära kadus, viitas ka, et ega pole muud, kui ainult käesolev hetk. Hea et seegi on.

Ma arvan, et sellest piisab, aga kui ma midagi ei puudutanud, siis võib ju puudutada.

Noh, mul on vist põhiasi, et sain Üloga koos asja ajada ja sain Ivariga pisut tuttavamaks. Ja ehk saan pisut veel. Mikk Mikiver jäi ja jääb minust küll miilide kaugusele nagu ta oli kooli ajalgi ja las sellega olla nigu on.
Jaga

Vaata lisaks