Väike nali, suured mured

Põim Kama, 24.04.2013

Tartu Uues Teatris tuli vaatajate ette Ingomar Vihmari lavastatud või õigemini lavastamata jäetud vaikelu «Keskea rõõmud», mida kavalehel on nimetatud komöödiaks edasijõudnutele.

Tagantjärele oleks muidugi huvitav teada, kes tuli esimesena välja mõttega, et kuulge, mis oleks, kui teeksime lavastuse, kus ei toimugi mitte midagi. Lihtsalt oleksime laval, ilma tegevuse, ilma plaanita ja vaataksime, mis juhtub.

Järgmisena tahaksin ehk teada, kes oli see hulljulge, kes selle peale söandas öelda jah, teeme muidugi, hea mõte! Nii või teisiti – mõeldud-tehtud!

Näitlejate hirmud

Keskea künnisele jõudnud näitlejad Katrin Pärn, Janek Joost, Piret Simson ja Margus Prangel tulevad lavale kokku ja taaselustavad kadunud lapsepõlve, tunnevad rõõmu üksteise seltskonnast, puistavad natuke südant ja üritavad ravida kogu eesti näitlejaskonda hirmuunenägudest.

Need unenäod on sellest, kuidas avastad end lavalt publiku eest ja sul pole õrna aimugi, mida sa seal tegema või ütlema peaksid. Selgub, et kerge see ei ole. Sisemiste barjääride lahtiharutamiseks kulub terve esimene vaatus.

Kohanemisaeg täidetakse malemängu, söögivalmistamise, luule lugemise, koerte hellitamise, aga ka näiteks enese põrandal rullimisega. Kellel näitlejatest närv kõigest hoolimata vastu ei pea ja mõte kinni kiilub, saab lava taga avatud uste kaudu õue suitsetama või niisama värsket õhku hingama minna.

Jumal ise teab, millist eneseületamist nõuab näitlejalt olukord, kus tal tuleb olla laval, aga mitte olla rollis.

Teine vaatus tuli siiski vähe toekam. Seni puuduolevat ballasti andsid näitlejate ükshaaval peetud monoloogid isiklikest valupunktidest. Kellel oli hirm publiku ees laulda, keda vaevas mure, et ta jalad on paksud, ja keda kummitas isa matus.

Komöödiaks edasijõudnutele tituleeritud lavateose naljakam pool peitus eelkõige absurdi- ja situatsioonihuumoris.

Kuigi kogu asja üheks eesmärgiks paistis olevat näidata, et ka näitleja on inimene nagu iga teinegi, oli efekt tegelikult vastupidine.

Inimene nagu iga teinegi kutsub sõbrad koju külla, valmistab nendega õhtusööki ja ajab juttu. Ta ei tee seda kõike publikut täis saali ees laval. Selleks viimaseks peab ikka väga erilisest grupist veri olema.

Eksperimendina on «Keskea rõõmud» huvitav ja tõelistele teatrigurmaanidele kindlasti väärt vaatamine. Lavastusena esitatud tegevused aga tööle ei hakanud.

Improvisatsioonist võib sündida väga häid asju ja hetkiti sündiski. Näiteks vinüülplaadi ümbrise abil esitatud paroodia Eino Baskinist oli lihtsalt võrratu. Kuid võib karta, et näitlejatehnilised üksikasjad huvitavad ennekõike näitlejaid endid ning tavapublik lahkub saalist parimal juhul kerges hämmingus.

Siirus mõjub

Ka kriitikul on sellise asjaga raske midagi peale hakata. Kuidas hinnata lavastust, mida ei ole?

Kui mõistus alt veab, tuleb lähtuda emotsioonidest. Ning emotsioon oli hea. Siirus on relv, mis mõjub. Kuna aga tüki ülesehitus tingib, et iga etendus erineb eelmisest, ei maksa minu sõnu siin liiga tõsiselt võtta. Järgmine kord võib kõik olla hoopis teisiti.

Tartu Uues Teatris

• Tartu Uues Teatris esietendus 20. aprillil komöödia edasijõudnutele «Keskea rõõmud».

• Autorid-esitajad-kujundajad Katrin Pärn, Piret Simson, Janek Joost ja Margus Prangel.

• Lavastaja Ingomar Vihmar, dramaturg Ivar Põllu.

• Järgmised etendused on 25. ja 26. aprillil Tallinnas Kanuti gildi saalis, mais on viis etendust Tartu Uues Teatris.

 

 
Jaga

Vaata lisaks