"Vägi" - ühe väikese rahvuskultuuri püüe end kehtestada

Põim Kama, Postimees, 31.okt 2016

Sakraalarhitektuuri oluline funktsioon on tekitada inimeses aukartust, et ta iseenese väiksust ja tühisust ning kõrgema jõu kohalolu tunnetaks. Näiteks ammusel hallil ajal, kui oli hädasti tarvis lihtrahva hulgas ristiusku levitada ja paganaid patust ära pöörata, ehitati hulganisti kirikuid. 


Tahmunud matsirahvas tuli oma madalatest talutaredest seda hiilgust imetlema – neid taevakõrgusi lagesid ja võlve ja suuri klaasitud aknaid ning kogu seda täiesti ebapraktilist kasutut avarust, valgust ja ruumiküllust, mis maarahva meelest sulaselge raiskamine oli (sest kes see seda kõike kütab ja mis see küll maksma läheb). Ning rahvas mõtles, et ohoo: kui tõesti on olemas üks jumal, kes kõige üle valitseb, siis see on tõesti tema vääriline koda, ning tundis ühtaegu nii suurt alandlikkust kui ka hinge õilistavat ülevust, et sellest kõigest osa saab.


Toimiva kollektiivse usu juures ongi oluline natuke karta ja häbeneda, teist sama palju imetleda ja juubeldada. Tunda end imepisikesena kui udupiisake ookeanis, killuke peegeldust päikesesäras – ometi osana millestki suurest, ilusast ja ülevast.


Selleks et kõik võiksid eestlaseks olemise suhtes sama õilsaid tundeid tunda, on meil nüüd uus ERM. Suurejooneline pühamu ja monument ühele muidu tublile, aga paraku natuke ebakindlale rahvale ja kultuurile. Et meil oleks selge ja suurejooneline käegakatsutav-viibatav-viidatav tõend ja maamärk, et see rahvas ja kultuur ikka päriselt olemas on. Et kõik ikka kindlasti usuksid.


Kuidas aga peaks nüüdisaegne inimene hajuvate ja hägustuvate piiride, identiteetide ja definitsioonidega maailmas selle usuga suhestuma? Eriti siis, kui traditsioonilised praktikad, tõed ja tavad kasutuna maha kantud saavad ja muuseumieksponaatideks muutuvad?


Eestlane olla pole kunagi eriti lihtne töö olnud, ERMi uue hoone avamine on aga kõik rahvusliku identiteediga seotud eksistentsiaalsed küsimused ja probleemid taas aktiivselt päevakorda tõstnud.


Kes me siis ikkagi rahvuse ja kultuurina oleme, kuidas me endid näeme ja tõlgitseme? Kuidas näevad meid teised, ja mis ehk veelgi olulisem, mida nad meist küll arvavad? Kuhu kaob ja kust tuleb eestlase vägi? On selleks vaja kambakesi metsas lõkke ümber seeni süües oma eelmisi elusid meenutada või piisab ühest Jaan Tätte kontserdist?


Autori ja lavastaja Ivar Põllu käe ja väe all lahatakse neid keerulisi küsimusi uue ERMi uhke teatrisaali avalavastuses «Vägi».


ERMi uhiuus teatrisaal on ehk esialgu võõristust tekitav, steriilsevõitu ja iseloomutu-emotsioonitu must kuup, milles sooja ja hingestatud meeleolu loomine on teatrile kindlasti proovikivi omaette. Tühi must tahvel, millele sõnad ja sisu alles kirjutada tuleb. Omamoodi püha ülesanne, mille juhatab illustratiivselt sisse lavastuse esimene pilt tuleviku arheoloogidest, kes iidse müstilise rajatise seletamatute rituaalide ööpimedasse kambrisse ekskursiooni teevad ja mõistatavad, milleks see ruum küll loodi ning mis otstarvet see täitis. Samal ajal kui publik hiirvaikselt magamiskottides põrandal pikutab justkui vaaraod sarkofaagides.


Ivar Põllu filosoofia ja metoodika on Tartu Uue Teatri püsipublikule tuttav, äärtest juba veidi kulunud ja narmendavgi, kuid endiselt liiguvad väärt mõtted ja ootamatud idée fixe’id mittenarratiivse jadana vaataja ees, moodustades assotsiatiivsete piltide sarja, millega püstitatakse rohkem küsimusi, kui neile vastatakse.


Näitlejad (Maarja Mitt, Maarja Jakobson, Helgur Rosenthal ja Silver Sepp) ei kehasta kindlaid läbivaid tegelaskujusid, vaid variatiivseid episoodilisi rolle. Valdavalt jäävad need umbisikuliseks ja anonüümseks, esindades pigem mõnd mõtet või konstruktsiooni, eksistentsiaalset võimalust kui lihast ja luust inimest.


Neist emotsionaalselt kandvaim ja sisutiineim on ehk Maarja Jaksobsoni kehastatud naine, kes esmalt öises helendavatest valguspuudest metsas sõpradest irdub ning seejärel iseolemise auks hämaruses monoloogi peab. Tasahilju, ühtaegu alandlikult ja uhkelt, laseb naine lahti normide, ootuste ja sotsiaalse surve ahelatest ning leiab oma jõu ja väe ausast eneseks olemisest.


Samal ajal laseb ta vargsi, aeglaselt ja märkamatult lahti ka maapinnast, loobub gravitatsiooni ahelatest ja leviteerib astraalkehana pimedusse.


Võib ehk öelda, et «Vägi» on mõtteline järg või lõpulaul ERMi avatseremoonia lavastusele, mille teksti autor oli samuti Ivar Põllu (lavastas Gerda Kordemets). Kuid ühtlase selgepiirilise ajajoonena lahtirulluva mineviku asemel tehakse nüüd katkendlikke kaootilisevõitu katseid olevikku kaardistada ning hüpatakse tulevikkugi.


Ei saa öelda, et «Väel» mingi eriti kindel ja konkreetne läbiv kontseptsioon, seisukoht või vaatenurk oleks. Autor-lavastaja Ivar Põllu saadab segaseid sõnumeid ja loobib õhku vastuolulisi küsimusi, ühest küljest justkui nukker-tõsiselt tähendusi ja vastuseid otsides, teisalt jälle häbitult ironiseerides. Millistest, tsiteerides Hardi Volmerit, mõni vaid piskuks jääb pidama pähe, mõni lööb päevadeks pulki täis pää.


Ütleme näiteks, ilma naljata, et muusik Silver Sepp parodeerib tervet Jaan Tätte kontserti ja teeb seda nii vaimukalt ja teravalt, et noorem publik laginal naerab, vanemad inimesed aga tõsiste nägudega üksteisele lohutavalt käe ulatavad. Ja vaid mõni minut hiljem hakkab Sepp täie tõsidusega koos ülejäänud näiteseltskonnaga kasepakkudest pillidel tümistades omaloodud regiviisi veeretama ja kutsub publikut kaasa laulma.


Mis see siis on? Mingi eriti peen eneseiroonia või vastupidi, selle täielik puudumine?


«Vägi» on kindlasti ka uue saali tehniliste võimaluste proovilepanek. Etendus hõlmab kuubikujulise ruumi põranda, seinad ja koguni lae. Traditsioonilist lava ega lavakujundust pole, mäng toimub publiku kõigil külgedel ning ka vaatajate seas. Kujunduselementidena on kasutusel peamiselt valgus, video- ja helikunstivõtted ning muud tehnilised võimalused, mida moodne saal pakub.


Jõujoonena läbib lavastust Silver Sepa muusikaline kujundus, mis eri materjale, kontaktmikrofone, kajasid, korduseid ja mitmekülgseid helisid kasutades teose kunstiliseks tervikuks seob.


Samas tuleb aga tõdeda, et lavastuse tehniliselt niivõrd suurejooneline ja nüansirohke vorm igatseks veidi selgepiirilisemalt mõtestatud sisu. Natuke ehk hakkabki uus saal lavastuse üle liialt domineerima, tingimusi seadma ja end kehtestama, asetades muidu vabale mõttevoolule tihked mustad raamid ümber.


Ei saa jätta mainimata, et klaustrofoobia all kannatavatel inimestel tasub selle ruumi ja lavastusega ettevaatlik olla. Laskuda treppidest alla pimedasse musta keldrisaali, pikutada põrandal tihedalt külg külje kõrval võõraste inimestega ning olla saalis, kuhu on lastud tugevalt lõhnavat tossu, võib mõjuda lämmatavalt ja ahistavalt, eriti kuna ruumi väljapääsud mustadest seintest kuidagi ei eristu. Teisalt jälle on see omamoodi intiimne kogemus, lukustumine kapslisse, mis sind igast küljest muljete ja elamustega ümbritseb.


Mäng käib meeltega: lõhnad, värvid, valgus, helid ja sõnad loovad keskkonna, millest vaatajal on võimatu end välja lülitada, distantseerida või toimuvast kuidagi irduda. Lavastus on ka justkui passiivne osalusteater, kus publikul on pidevalt täita mitteaktiivne roll, muutudes hauakambri hääletutest vaimudest laagrilõkke ümber pikutajateks või kontserdipublikuks.


Vaatajate ja lavalise tegevuse vahel toimub pidev kommunikatsioon ning vastastikune ümberpositsioneerumine, mis stimuleerib aktiivset tähelepanu ja osavõttu, võimaldades sealjuures siiski teatavat anonüümsust – olla nagu puu metsas, üks paljudest.


Tartu Uue Teatri «Vägi» seostub ERMi püsiekspostisiooniga, kuid on mõistetav ka eraldi. Ja nii nagu ERMi uus hoone on seegi kohaspetsiifiline kunstiteos, mis saab sellisel kujul eksisteerida vaid selles kindlas keskkonnas. Vanal nõukogude sõjalennuväljal, ultramoodsas lennujaamahoones, mille kõrgetest kõledatest saalidest lõputud tulede rivid maandumisrajana ööpimedusse kihutavad, saates sõnumeid tulevastele põlvedele ning mõtestades minevikku.


See on ühe väikese rahvuskultuuri püüe end kehtestada ja kinnistada. Sedastada positiivset enesekuvandit ning luua seeläbi iseennast. See on manifest, statuut. Otsiv, kõhklev, küsiv, kahtlev.


UUSLAVASTUS


«Vägi»


Autor-lavastaja Ivar Põllu. Muusika autor ja esitaja Silver Sepp. Kunstnik Kristiina Põllu, valguskunstnik Sander Põllu


Tartu Uue Teatri lavastus Eesti Rahva Muuseumi teatrisaalis esietendus 15. oktoobril

Jaga

Vaata lisaks