Uus Teater lajatab keskea muredega

Mari Mets, 25.04.2013

Paduimprovisatsioon „Keskea rõõmud“ Uue Teatri esituses tekitab palju küsimusi nii teatrihuvilisele, maksumaksjale kui mittekeskealisele – kahtlemata on see Tartu lavadel midagi uut.

„Mul on viimasel ajal teatris üha enam selline tunne, et mina olen siin, teie seal ja me ei saa kunagi kokku.“ Nende sõnadega juhatab lavastaja Ingomar Vihmar sisse „Keskea rõõmude“ esietenduse.

Ilmselt rohkem me sellist algust ei kuule, sest täielikult improviseeritud tükk peaks ju algama alati uute hetkemõtetega. Igal juhul kehtib Vihmari tunne ka selle etenduse puhul – laval toimus midagi, mis kohati üllatas ja liigutas, natuke jahmatas ja kergitas kulmu, kuid jäi suuresti distantseeritud veiderduseks.

Keskea rõõm on teha, mida tahad, sest lapsed on suureks kasvatatud, kõike võib endale lubada ilma häbi ja süütundeta, ainult minimaalse hirmuga – nii selgitavad kavalehel Katrin Pärn, Piret Simson, Margus Prangel ja Janek Joost oma nelja-näitleja-tükki ja tunnet. Seda oodatud pinge- ja tegutsemisvabadust aga laval ei ole.

Närv sees

Näitlejad on närvilised, sest ei oska kuidagi olla, kui kohe mitte midagi pole ette kirjutatud. Räägivad ühest või teisest stseenist või laulust, mida tahtsid esitada, aga Ingomar ei lubanud midagi harjutada. Kõik ootused süžeepöörde osas sumbuvad alati seal, kus osatäitjad tõdevad, et nad ei ole midagi ette valmistanud, parem üldse ei hakka.

Tartu Uus Teater näitab end selle tükiga igati eksperimentaalset laadi teatrina. Saaliks saanud võimla mõjub veel natuke harjumatult, etenduse alguses jäävad tuled põlema, mis – nagu hiljem selgus – polnudki tegelikult vist päris etenduse algus. Või siis ei osanud Vihmar lihtsalt tulesid saalist ära lasta, sest seda juhtus ka. Kuna algushetk jääb häguseks, venib ka sissejuhatuse tunne pikale, kuigi selle käigus antakse edasi hulgi pildikesi heade inimeste toredast vaikelust.

Piir lava ja lavataguse vahel on selles etenduses olematu, sest Vihmar sekkub mängu nii heli- ja valguspuldi tagant kui jookseb päris mänguplatsile, sekkub vestlustesse, helistab etenduse ajal lavalt sõpradele ja toetab näitlejaid kogu nende ebalevuses. See peataolek tekitab küsimuse, milleks taotleda teatris üldse ülimat loomulikkust ja hetkeajendit, kui teatrile ongi ette nähtud teha näitemängu – inimesed tulevadki seda vaatama. Tavalise elu nägemiseks võivad nad raekojaplatsi pingil ka istuda. Keskmiste kultuuritarbimisvõimetega teatrikülastaja ootab suure tõenäosusega elamuse saabumist ikkagi mingi loo jutustamise kaudu, mitte lihtsalt kulbiga puiklevasse publikusse valatuna.

Rahvas lahkub

Inimesed kohvisabas ei aruta ilmaaegu, kas minna või jääda ikkagi ka teiseks vaatuseks, sest esimene osa lükkas vähem karastunute mõtteid küll tugevalt ukse poole. Teise poole hakul haigutavadki üksikud tühjad kohad hambaaukudena muidu ühtlaselt täidetud kinotoolide ridades.

Siis aga saavad nii publik kui näitlejad end pisut käima. Täielikust kaosest kooruvad mõned arvestatavad stseenid, publiku skeptilistest turtsatustest koorub siiraid naerupurskeid.

Katrin Pärn korrutab vaimustunult, et tahaks tantsida apelsinimajja, teised lähevad sellega kaasa. Piret Simson räägib ikka nendest ettevalmistamatuse hirmudest, kuid avab sellega etenduse õnnestunuima osa. Publik võtab veel pisut vedu ja impro läheb käima, kui Vihmar paneb peale „Grease’i” plaadi. Sõna otseses mõttes jalaga tagumikku andmised vahelduvad kontrastselt kaunite ja mõtlike sisekaemustega. Margus Prangel viskab laitmatu hundiratta.

Kes läks teatrisaali otsima kinolinalt tuttavat filmi „Keskea rõõmud“, jäi ilmselt pika ninaga. Film lavastuse kohal eriti ei hõljunud, et mitte öelda kohe üldse mitte. Lõpp hea – kõik natuke rohkem andestatav. Sellest ei tasu aga põhjapanevaid järeldusi teha, sest järgmine etendus on juba täiesti isemoodi. Tundub, et tegemist on tükiga, mis läheb iga korraga aina paremaks, kui näitlejate jaoks korralikult lahti rullub.

 

 
Jaga

Vaata lisaks