Urmas Varblane, Taavi Laur: Eesti teel toetussõltuvusse - Eesti Päevaleht

Urmas Varblane, Taavi Laur
Eesti teel toetussõltuvusse
Eesti Päevaleht 12.01.2012
Ennustusi, kuidas Euroopat ähvardav majandus- ja finantskriis meie väikesele majandusele mõjuda võiks, on kahesuguseid. Ühest küljest on Eesti väike ja kergesti haavatav, mistõttu pessimistid leiavad, et vastuvoolu ujuda on asjatu.
Teine pool väidab, et meie väiksus annab vajaliku paindlikkuse ja kiire kohanemisvõime. Seda arvamust toetab ka möödunud kriisi kogemus, mis näitas, et kui kohanemiseks vajalik suund on selge, oleme valmis tegema kiireid otsuseid ja kurssi muutma.Praegu on probleem selles, et puudub ühtne arusaam kriisi tuumast. Kas tegu on finants-, majandus- või poliitilise kriisiga ja kes on need, kes peaksid reforme korraldama? Pole selge, kes peaks toimuva eest vastutuse võtma ja mis võiks olla meie edustrateegia nüüd. Euroopa kui tervik on kaotanud töövõime ja tõhususe. Toetustel baseeruv ettevõtlus ei ole jätkusuutlik. Euroopa ühine eelarve on mineviku majandust säilitav eelarve, millest konkurentsivõime kasvule ja teadusele suunatakse vaid  kümnendik.
Kui Euroopas ükskord struktuurireformide (tööturg, sotsiaalsüsteem, investeeringud uue teadmuse loomisse, tegeliku ühtse siseturu loomine jne) asjus kokkuleppele jõutakse — ja tahaks väga loota, et see juhtub –, tähendab see nii olulist kulude kärpimist kui ka otseste subsiidiumide vähendamist. Mida toob uus olukord Eesti jaoks?
Eestis tehti olulised kulukärped juba aastatel 2009–2010, kuid tulevikuinvesteeringute puhul tehakse üha suurem panus eurotoetustele. Eesti järgmise aasta riigieelarve kuludeks on planeeritud 6,57 miljardit eurot, millest 1,4 miljardit ehk 21 protsenti on seotud välistoetustega.
Liiga dramaatiline oleks hüüda: „Toetused on saatanast ja nende kasutajaid tabab hukatus!” Kui süsteem pakub toetuseks raha, oleks ebaratsionaalne see Eestis kasutamata jätta. Aga sealjuures peaks toetuse kasutajal olema ainult üks eesmärk: muuta ennast konkurentsivõimelisemaks. Paraku hakkab üha enam domineerima arusaam, et on päris raha ja on eurotoetused, mida kasutades ei ole vaja olla tõhus.
Toetuste suurim risk on, et subsideeritud rahasüst muutub harjumuspäraseks ja loomulikuks ettevõtluse eelduseks. Praegu eristab meid „vanast Euroopast” veel see, et enamasti pole me harjunud pideva toetusega. Ent on märke, mis näitavad, et liigume harjumise poole.

 

 

Toetused võiksid erasektori jaoks olla mitte jõuetute elushoidmise, vaid pigem elujõuliste jaluleaitamise vahend. Konkurentsivõimetute ettevõtete kunstlik elushoidmine toob meile pikema aja mõttes rohkem probleeme, kui neid lühiajaliselt lahendab. Majandusstiimulitega kaasnevate halbade tavade kohta võib tuua kolm näidet.
Esimene: kui ettevõttel on võimalik saada ühekordset investeeringutoetust, siis toetuse kõrvale laenu võttes püüavad ettevõtjad panga nõusolekul teha tegeliku omafinantseeringu võimalikult väikseks, sest omakapital on kallis. Seni kui ettevõte suudab ka turutingimuste muutudes tegutseda ja laenu teenindada, on see igati õige otsus, aga halb on olukord siis, kui investeeringult säästetud omakapital on kriisi ajaks kadunud ja endine hea projekt satub raskustesse.
Teine: tegevustoetuste vähenemise korral ei ole ettevõttel enam võimalik jätkusuutlikult tegutseda. See puudutab olukorda, kus ettevõte sõltub rohkem rahasüstidest kui omatulust. Mudel iseloomustab ehk rohkem avaliku sektori ettevõtteid, kuid pole erandlik ka erasektoris, eriti kui räägime „vanast Euroopast”.
Kolmas: nii investeeringu- kui ka tegevustoetuse puhul on suureks riskiks ebaratsionaalne tuleviku planeerimine. Seda ilmestavad eelkõige mõned avaliku sektori „helge tuleviku” planeerimise näited: kandev mõte on, et kui juba raha antakse, siis teeme suurelt. Sealjuures jäetakse arvestamata, milliseid kulusid võib tuua projekti hilisem ülalpidamine ja kas sellega saadakse ka iseseisvalt hakkama.
Lisaks on tekkinud terve suur ettevõtlusharu: konsultatsioonifirmad, mille põhitegevus on ettevõtete abistamine toetuste saamiseks.
Tegevustoetused ei tohiks moodustada elutähtsat osa ettevõtte toimimiseks vajalikust rahavoost. Kui suudaksime oma äriplaanid üles ehitada toetusi sisse arvestamata, tekiks toetuste vähendamise korral võrreldes teiste toetusesaajatega tohutu konkurentsieelis. Vaja on analüüsi, mis ei unustaks projekti ülalpidamiskulusid: üheksa korda mõõda, üks kord lõika.

Eelmine kriis võimaldas Eestil positiivselt esile tõusta tarka eelarvepoliitikat viljeleva riigi näitena. Nüüd on õige aeg avada arutelu, kuidas edasi elada nii, et eurotoetustest ei saaks raskesti kontrollitav sõltuvus. Miks mitte näidata Euroopale eeskuju ka toetusraha oskusliku kasutamisega riigi konkurentsivõime suurendamiseks?

Jaga

Vaata lisaks