Tumedusest valgub vaatajale helgust.

Põim Kama,  11.03.2013

 

Tartu Uus Teater on publiku suhtes nõudlik. Vaataja ei saa endale lubada olla nüri, külm või küüniline. Selleks pole lihtsalt ruumi. Nii on lugu ka Ivar Põllu lavastusega «Autori surm», mis tähistab Raimond Valgre 100. sünniaastapäeva.

Kristiina Põllu loodud lavakujunduse kontuure joonib sarnane valgus ja vari, nagu Edward Hopperi hilisõhtustel kohvikumaalidel. Ajastu stiil, džässiromantika, kolmeosalised ülikonnad ja kingaläige.

Suur pimedusse peitunud laega ja mustaks värvitud ruum pisendab inimest. Kaotab vaataja, kaotab autori, kaotab näitleja ära. Seinasuurune raamaturiiul, harmoonium, üksik kroonlühter ja konjakiklaasid.

Sisenemisel jalga antud muuseumisussid summutavad heli. Avara ruumi lämmatav sakraalsus tekitab pühaliku, nukra vaikuse. Publik hääbub ähmasteks varjudeks, jääb ainult etendus.

Autori surma teooria

Lavastusele nime andnud Roland Barthes’i autori surma teooria aluseks oli väide, et see, keda vanad eurooplased nimetavad loojaks, pole tegelikkuses midagi muud kui pisike sõlm terves tekstide, märkide ja diskursuste vaibas (Thomas Assheuer). Et romantismi idealiseeritud loojageeniust pole olemas.

Autor on keegi, kes lihtsalt sünteesib juba olemasolevat materjali läbi omaenese sisemise filtri ümber. Midagi uut tegelikult ei sünni. Fookus suundub autorilt vaatajale-kuulajale-kogejale. Autorit kirjeldatakse mitte tema enese isiku, vaid tema loomingu kogeja kaudu. Teose tähendus luuakse kogejas.

Kuidas tuua lavale idee? Kuidas saavutada puhas kontsentratsioon ilma illustreeriva narratiivi või dekoratiivsete aksessuaarideta? Ivar Põllu leidis vastuse vormis. Iga lavastaja valitud võte esindab ideed, mida kirjeldatakse. Postmodernistlikku kirjandusteooriat esitatakse Raimond Valgre elamata jäänud eludega.

Valgre elab vanaks, kasvatab poja täiskasvanuks, kolib välismaale, abiellub Niinaga, ülistab Leninit, võidab kõik – kaotab kõik. Lavastus on üles ehitatud fragmentaariumina, kangana täis erinevaid niite, värve, sõlmi, juhuslikke puutepunkte.

Ajaloolisest Valgrest enesest tulenevaid rolle ei ole. Episoodilised Valgred, keda näeme, on ikoonid, märgid, mütoloogilised olendid, kelle publik on loonud. Iga kild on hüpotees. Aga mis siis, kui ...?

Näitlejad Helgur Rosenthal, Mart Aas ja Ardo Ran Varres mängivad kõik Valgret, erinevaid Valgreid. Nad vahetavad rolle, põrgatavad neid edasi-tagasi, raputavad endalt õlakehitusega maha. Roll pole midagi püsivat. See on kõigest üks võimalus.

Lavastuses ei otsita tõde, milline Raimond Valgre tegelikult oli, vaid uuritakse Valgret rahva teadvuses – milliseid ikoone me loome ja milliseid Raimondeid me oleks endile loonud, kui elu oleks läinud nii- või naamoodi teisiti.

Marek Tamm on kirjutanud, et autori surmamine ei olnud Barthes’ile eesmärk omaette, vaid kõigest vahend lugeja ellu kutsumiseks. Tartu Uus Teater kutsub ellu vaataja.

Valgust ja helgust

Kuidas suudab niivõrd tumedates toonides lavastus vaataja ometigi ääreni valgust ja helgust täis valada?

Võib-olla sellega, et suur kunst ei ole surnud ja lootust on. Kindlasti aga rõõmuga, et on olemas inimesi, kes sellist teatrit teevad. Teravaid ja tarku inimesi, kes samas säilitavad soojuse ja mõistmise oma ainese vastu. Et on kunstnikke, kes julgevad olla kenad inimesed. Ega ole sellepärast raasugi halvemad kunstnikud, pigem hoopis paremad.

Müütide kummutamisel on vähemalt sama suur võlu kui nende loomisel.
Jaga

Vaata lisaks