Saates "Teatrivaht" on sel korral vaatluse all Eesti esimene autoteatrietendus ehk Tartu Uue Teatri "Kõigi piirangute lõpp" ning Kanuti Gildi Saali "Gangstarap". Saatejuhid on Meelis Oidsalu, Madis Kolk ja Valle-Sten Maiste.
Tantsija Ruslan Stepanovi ja muusik Artjom Astrovi partnerlus Kanuti Gildi Saalis on pealkirjatruu: "Gangstarap" meenutab Meelis Oidsalu arvates pigem võimalust hängida koos sarmikate inimestega kui kaasaegse etenduskunsti lavastust. "Aga miks ei võiks sarnaselt sportlastele anda ka kunstnikele võimalust pärast pikka võistluspausi esineda proovivõistlusel enne järjekordsete tiitlite taotlemist," küsis ta.
Ka kriitik Madis Kolk kahtlustas, et koroona võib olla teatriinimesed ära roiutanud, et kui eelmisel suvel vallandus viirusest tingitud loomepalavik, siis nüüd on näha väsimuse märke. Ka suvistes mängukavades paistab Kolga hinnangul pigem silma meele lahutamise taotlus.
Ruslan Stepanovi puhul on hinnatud alati tema hinnangutest hoiduvat lavalist olemist, seekord aga viskavad nii stepikingades lavaparketil kõndiv (ja vastu ootusi mitte kordagi stepptantsu vehkima hakkav) Stepanov kui ka Ameerika tänavakultuuri osatav Astrov pigem nalja publiku ootuste üle. Nii Kolga kui Oidsalu jaoks oli lavastus viledavõitu. Publiku ootuste narrimist on varemgi tehtud ja nähtud.
Publiku õrritamist kohati ka Tartu Uue Teatri "Kõigi piirangute lõpus", mis toodi välja kõigi piirangute kiuste. Teater vaidlustas kohtus etenduskeelu ja tegi seda edukalt, sest pakkus ise välja turvalise etendamise viisi: nii peaosatäitja kui publik paigutati etenduse ajaks füüsiliselt mullidesse, Nero Urke autosõõri keskel asuvasse plastik-kuplisse ja vaatajad nende endi autodesse. Nende mullide vahel toimetasid Tartu Uue Teatri noored näitlejad Ekke Hekles ja Martin Kork, kes sissejuhatava pooltunni jooksul narrivad autodes istuvate inimeste kalduvust samastada end oma sõiduvahendiga.
Elegantses kuplis laevalgustina kujutatud tehisintelligentsiga eksistentsiaalseid vestlusi pidav Nero Urke tegi väga keerulise etendusolukorra kiuste meisterliku soorituse ja tema etendatud sotsiaalse vastutustundega veidi üle tõmmanud humanisti tegelaskuju jõudis läbi topeltseina nii Meelis Oidsalu kui Valle-Sten Maisteni. "Lavastuse kõnerežii oli suurepärane, põsemikrofonide kaudu autoraadiosse jõudnud dialoog oleks võinud sama hästi pärineda raadioteatrisaatest, aga eriti kuplivälise liikumisrežiiga oleks pidanud midagi lisaks tegema, sest kaks noort näitlejat kadusid vahepeal autode vahele liiga ära," tõdes Oidsalu.
Oidsalu leidis veel, et asukohast tulenevalt mõjuski lavastus elava ja tulevikkuvaatava museaalina ning et ERM ning teised muuseumid võiks sarnaselt Vabamule rohkem teatraalseid projekte kasutada oleviku- ja tulevikustsenaariumide eksponeerimiseks. Valle-Sten Maiste arvates oli lavastuse vorm igati kõnekas ning publikut kutsuti üles teadvustama, kui isoleerinud nad end oma tarbimisharjumustega elust on ka ilma koroonata. Ivar Põllu lavastus soovitatakse kindlasti vaatama minna mitte ainult huvitava etendusolukorra ja Nero Urke, vaid ka teatriajaloolise tähtsuse pärast.