Teatriblogi: Edukas "Edu"?

Edukas "Edu"?

http://teatriblogi.blogspot.com/2011/10/edukas-edu.html


Tavaliselt muudab ühe sõna üleliigne kordamine selle sõna tähenduse väärtusetuks ja tühiseks. Ma ei oska öelda, kui palju kasutati sõna "edu" koos erinevate käänete ja pööretega Tartu Uue Teatri samanimelises lavastuses, kuid võin öelda, et pärast selle etenduse vaatamist pole see sõna muutunud kindlasti mitte ühegi pealtvaataja silmis tühiseks sõnakõlksuks. Mart Aasa lavastus viib vaataja rännakule, mis oma absurdikoomika ja sürrealismiga võõrandab ja viib lihtsa põhisõnumi publikust kaugemale. Lõppude lõpuks tahetakse siiski näitlejate pooleteisttunnise nö. laval võimlemisega öelda, et edu saavutamise võti peitub eesmärkide olemasolus ning võimes eesmärgid täide viia. Näitena tuuakse ilmekalt esile täide viidud eesmärgid, mille poolest on Eesti edukas riik. Enam kui pooltteisttundi kestva rännaku jooksul lootsin kogeda lisaks huvitavatele mõttevälgatustele ka midagi sõnul seletamatut, mis pakuks hulganisti mõistumõtteid ja hinge kosutust, ent kahjuks jäi kogu lugu liiga pinnapealseks.

Esiplaanil endine lätlane Ozols(Leino Rei).

Küsimuste "Mis on edu?" ja "Kuidas olla edukas?" üle juurdlev näitetrupp hoidis latti kõrgel ning päästis veidike igavamaigulise loo hävingust. Ma ei tea, kuidas oli teiste näitlejatega, kuid Nero Urke, kes 40 minutit enne etenduse algust paar tänavat eemal asuvas Õpetajate Majas näitlejameisterlikkuse kursust juhendas, suutis etenduse alguseks väga meisterlikult süveneda ja sisse elada oma äärmiselt pingelisse ja psühholoogiliselt raskesse rolli. Eesti näitlejate hulgas ääretult omapärase hääle ja olekuga Nero Urke säras laval nagu hiigelkomeet ning tõusis oma vapustava mänguga minu silmis esiplaanile, ehkki kohati oli lavapartner Leino Rei reaktsioonid Urke omast tugevamalt ja selgemalt välja toodud. Mõõduka ja taktitundelise Leino Rei ning üdini saladuslikuks jääva Kristel Leesmendi mäng oli samuti omamoodi huvitav ja meeliülendav. Eriti nauditavaks kujunes poliitikute "suurejoonelisi debatte" pilkav stseen, kus kogu näitetrupp meenutas oma hiilgava mänguga mitmeid Eesti tuntud poliitikuid. Kolm näitlejat - Nero Urke, Leino Rei ja Kristel Leesmend andsid vaieldamatult endast tol õhtul parima.

Ilma eriliste emotsionaalsusteta jooksis edu üle juurdlevate teemade vahelt läbi ka üks armetu armukolmnurk,

mis kohe kuidagi ei suutnud õigeid mõõtmeid välja võtta, et tõsta publik lõppematule pisarate- ja naeruväljale.

"Edu" autori ja lavastaja Mart Aasa osatäitmine omaenda loomingus jäi üpriski nõrgaks. Enda lavastatud või kirjutatud tükis(antud juhul nii kirjutatud kui ka lavastatud tükis) mängimine ongi keeruline, sest tahest tahtmata märkab autor/lavastaja laval ise mängides detaile, mis kaasnäitlejate poolt esitatuna ei tule välja nii nagu planeeritud ning sellistel hetkedel ei tohi autor/lavastaja välja näidata ühtki reaktsiooni, mis tema pettumust väljendaks. Mart Aas suutis end laval selles osas vaos hoida ning säilitada madalat profiili. See madal profiil jäigi aga liiga madalaks ning kuigi oli näha näitleja üritamist teiste mänguga sammu pidada, jäi Aas ikkagi oma lavapartneritele kõvasti alla. Tõnis Leemetsa roll selles lavastuses ei nõua aga kübemegi võrra näitlejameisterlikkust, pigem on vaja oskust vajutada õigel ajal õigele nupule. Publiku valvsa pilgu all heli- ja valgustehniku ülesandeid täitev Tõnis Leemets, kes stseenide vahepeal ka põhitegelasi paari kommentaariga iseloomustas ja tutvustas, meenutas mulle oma tegevuse, hääle ja olekuga enim mõnda diktorit või saatejuhti, korraks tuli meelde ka raadioteatri kuuldemängudele eelnevad tutvustused.

Esmapilgul tundus valgus väga minimaalsena, kuid hiljem kulmineeris vaatajateni ülimalt ootamatu ja ütleks isegi, et vinge valgus-show. Valguskunstnik Rene Liivamägi andis kindlasti lavastusele tohutult palju särtsakust ja värvi juurde ning ilma selleta oleks etendus võinud olla palju kehvem.

Tartu Uue Teatri kodulehel on lavastuse "Edu" kirjelduses mainitud, et tegemist on punk lavastusega neile, kes ei tea, milline peab olema õige teater. Õigest teatrist oli seekord tõesti asi väga kaugel. Ühelt poolt nii lihtsa ja pinnapealse, teisalt nii raske ja mitmekihilise lavaloo suurimaks miinuseks oli suuremate kulminatsioonide puudumine, mis pani kogu tüki venima nagu kell, mis igaveseks seiskunud. Tasaselt alanud lavastus, mis algas juba hetkest kui publik saali saabus, jätkas järjepidevalt madalat profiili hoides ning üllatavaid momente vältides. Situatsikoomikast tulenevaid muigehetkeid pakkusid mitmed näitlejad oma fantastilise kohaloluga. Imelik, et niivõrd suurepärase näitetrupiga lavastus läks ikkagi minust kuidagi täpselt mööda ega jõudnud minu mõtetesse, mällu ja südamesse. Üritasin küll rohkem kui nädal aega etendust veel seedida ning alles selgusele jõudes  siia blogisse sellest kirjutada, kuid tundub, et poolikuks ja võõraks see elamus jäigi. Miks?, ei tea.

=> Teatriblogi: Edukas "Edu"?.
Jaga

Vaata lisaks