Tartu Postimees: Vaataja seatakse rakkesse kõrvadest jalataldadeni

Laura Porovart, Tartu Postimees, 17.09.2019


Inimesel on märksa enam mälestusi, kui ta arvata oskab. Tihti meenuvad seigad minevikust ootamatult, nende käivitaja näikse olevat täiesti juhuslik lõhn, valgus või heli. Mälestused on sageli oma luuderohuna ronivad väädid pununud ümber naabermaja palkoni või ajanud juured sügavale kõnniteeprakku nagu kesksuvine võilill. Teisisõnu, mälestuste vardjaks saab pealtnäha argine ja ehk isegi esmapilgul märkamatu ümbrus.

Linn platsid, ehitised ja tänavad on mälestuste seimiseks vaat et parim paik – parajalt juhuslik ja igapäevane, aga nüanssides piisavalt muutuv, et rutiin ei saaks tuhmistada iga mäletamist vääriva seiga kirkust.

Paranoiline kihk
Kahe eelneva, mäletamise ja linnaga eksperimenteerib sõna kõige paremas tähenduses lavastaja Jaanus Kaasik, kes viib «Fantoomvalu» vaataja Tartus kureeritud teekonnale. Ehkki täpsem oleks siinkohal öelda, et vaataja viiakse teekonnale läbi mälestuste.

Niisiis, olgu selgituseks öeldud, et «Fantoomvalu» on kohaspetsiifiline rännaklavastus või, nagu teatri kodulehel kirjutatakse, helietendus ühele inimesele. See audioreaalne teos toimub sõna-sõnalt vaataja kahe kõrva vahel: lavastuse alguses ulatatud kõrvaklapid juhivad vaatajat mööda kavandatud marsruuti. Kõrvaklappidest pärit ruumiliselt lindistatud heliriba loob veenvalt lavastatud ruumi, mis on mööduvate maamärkide või ehitistega sünkroonis.

Paratamatult tekib «Fantoomvalus» ulmefilmilik tunne, nagu kõnnitaks samal ajal kahes erinevas Tartus. Võib tunduda uskumatu, kui vähesest piisab kujutlusvõimele, et silme ee luua terviklik stseen tegelaste ja dialoogiga. Klapid peas kõndijal tekib lisaks paranoiline kihk enda ümber ringi kiigata, kontrollimaks, et tõesti ollakse üksi – nii tõetruuna kõlab heli.

Teekonnal planeeritud peatuspunktides siginevad osalise ümber häältena nähtamatute rääkijate mõed. Vaataja seisab sõpruskonna keskel justkui üks nendest, ent on samal ajal üksiku kõrvaltvaataja rollis. Selline seisund meenutab tunnet, mis võib vallata inimest, kes viibib täiesti võõras seltskonnas – paradoksaalsel kombel tuntakse end rahvast täis ruumis siiski ihuüksi.

Nähtamatute kaaslaste jutuvada puudutab osavalt argiteemadesse põimitud filosoofilisi küsimusi mälestuste ja muutuste kohta. Mälestustest rääkima asudes adutakse muutuste ületamatut barrikaadi, mis seisab mälestuse ja oleviku vahel.

Linn muutub, majad vahetavad värvi ja omanikke, kõige tähtsam aga on see, et inimesed muutuvad. Võibolla kohati nostalgiasse ja sentimentaalsusesse kalduv tekst ärgitab vaatajatki mõtlema mööduvale, tunnistama hetkede haprust.

Mälestuste linn
«Fantoomvalu» (meditsiinis on see tuntud kui viirastusvalu) viirastuslikkus seisneb eeskätt, nagu ennist öeldud, viirastuslike tegelaste ilmumises ja kadumises. Teisalt viirastuvad kuuldud mälestuste taustale iga vaataja isiklikud mälukillud, sestap on kuuldu veidi naha ligi. Tuavlikkuse tõu, sest kes meist poleks kogenud muutuste paratamatut laastamistööd harjumusliku ja omase kallal, jääb hing võõraste mälestuste pärast ikka veidi kipitama, viirastuslikku valu põdema.

Tartut kutsutakse puidust linnaks. Sama hästi sobiks seda nimetada hoopiski mälestustest linnaks. Ülikoolilinnaks olemine rõhutab seda veelgi, põlvkondade jagu nooruspõlvemälestusi matab linna endasse nagu sügisene udu. «Fantoomvalu» oskab jääda siiski nii neutraalseks, et ka neil, kellel ei ole (veel) Tartuga seotud mälestusi, on võimalik teost nautida.

Tartu Uues Teatris
• 13. septembril esietendas Tartu Uus Teater Draama festivalil oma majas, Toomel ja kesklinnas «Fantoomvalu». • Teos on kohaspetsiifiline helilavastus korraga ühele vaatajale.
• Autor ja lavastaja Jaanus Kaasik.
• Helimeister Hannes Einpaul.
• Muusika Bizarre.
• Audionäitlejad Maarja Jakobson, Maarja Mitt-Pichen, Siim Angerpikk ja Helgur Rosenthal.
• Järgmised etendused 27. ja 28. oktoobril.