Laura Porovart, Tartu Postimees, 26.02.2020
Tartu Uue Teatri lavastus «Anne lahkub Annelinnast» meenutab vaatajale,
kui universaalseid mustreid me inimestena eluteel läbi käime ning kuivõrd
on iga mööduja meile samasuguste kogemuste kaudu palju lähemal, kui
esialgu arvata julgeksime. Selles lavastuses on killuke lugu sinust, sinu
naabrist, sinu ees istuvast inimesest, võib-olla ka lasteaiasõbrannast või
ülemusest.
Hoidudes üldistamast, on lavastuse tekstiga tabatud laia rühma inimeste elukäigud,
nende elu paratamatu valulikkus ja ehk ka pisike õppetund.
Ehkki laval on mees (Märt Avandi) ja naine (Maarja Mitt-Pichen) ning tahtmatult
kipub mõteisse kulunud lugu, eriti kui juttu tuleb armastusest, suudab lavastus siiski
veenda eelarvamuste valelikkuses. Justkui musta augu serval, kust veel on võimalik
redelit mööda välja ronida, võetakse vaataja kaasa elama laipadeta kriminaalloole,
mille lõpus ei selgu mõrvar, vaid rollide jõujooned.
Ühised salakohad
Iga päev sõidame ühissõidukis, seisame kassajärjekorras või möödume linnatänavail
meestest-naistest, kes sulavad meie jaoks suurema vaevata ühtlaseks umbisikuliseks
kogumiks. Nad kõik tulevad hommikul süstemaatiliselt kuskilt ja liiguvad õhtul sama
süsteemi järgi sinnasamma tagasi, et järgmisel päeval taas juba sisseharjunud rütmi
korrata.
Harva suudame enese elust pimestatuna märgata, et meiega sarnaselt on neil samuti
oma isikupärased probleemid, rõõmud ja kannatused. Esmapilgul on keeruline
mõista, et meid mõlemaid ühendavad oma valusad salakohad, hellad nupud, millele
vajutades koorub lahti kaitsetu tuum.
Ivar Põllu autorilavastus «Anne lahkub Annelinnast» käitub nagu korgitser, mis vint
vindi haaval läbipaistmatult klaaspudelilt punni pealt urgitseb, et siis selle sisu
halastamatult pokaalidesse läigatada.
Laval on naine ja ülikonnas mees. Lavastus algab pealtnäha manifestiga, mis
mõtestab lahti sugudele laskuvad ühiskondlikud nõudmised ning nende tagurlikkuse
praeguses ajas. Minnakse populaarteaduslikku rada pidi, seletades naiste ja meeste
käitumise algmotiive reproduktiivsete, liiki taastootvate mehhanismide kaudu.
Algab tihe ja humoorikas, psühholoogiliselt kaasahaarav
dialoog, mida näitlejad särtsakalt ja loomulikult esitavad.
Mehi naistega vastandades ja võrreldes jõutakse siiski selleni, et meeste varjus
elavad naised soovivad vabadust ja tõsiseltvõetavust. Esialgu võib jääda mulje, et
iseseisvust nõudva naise kujutamine on justkui igand, et seda on kuskil varem
nähtud, kuid lavastus ei jää sellesse kauaks püsima, vaid kasutab iseseisvat, meheta
hakkama saavat naist lihtsalt kattevarjuna.
Algab tihe ja humoorikas, psühholoogiliselt kaasahaarav dialoog, mida näitlejad
särtsakalt ja loomulikult esitavad. Kuna lavastus toimub ajahüpeteta ja ilma teksti
kirjutatud rollimuutusteta, on võimatu kirjeldusega edasi minna olulisi sisuelemente
reetmata.
Laval inimlikkus
Vastusteta, ainult küsimustele toetuv lapsepõlv ei anna palju lootust, et kasvab terve
ja tasakaalukas täiskasvanu. Inimene lakkab ühel hetkel head tahet üles näitamast,
kui tema sisemusse on kuhjunud vastusteta küsimusi. Need lähevad roiskuma ja
ajavad kogu olemise küllap õige pea hapuks ja salvavaks. Tekib pimestav
käemaksuhimu.
«Anne lahkub Annelinnast» on tugevalt inimlikkust rõhutav lavastus. Inimlikkus
tasandil, mis lubab meil olla nõrk, paluda abi ja küsida küsimusi. Asi ei seisne
kuigivõrd vastuste õigsuses, sest õigeid vastuseid niikuinii ei ole, vaid selles, kuivõrd
suudavad vastused täita minevikutühimikud, et saaks sirge seljaga edasi minna.
Ivar Põllu autorilavastus
• Tartu Uues Teatris (Lai 37) esietendus 22. veebruaril Ivar Põllu autorilavastus
«Anne lahkub Annelinnast».
• Kunstnik Kristiina Põllu.
• Valguskunstnik Rene Liivamägi.
• Osatäitjad Maarja Mitt-Pichen ja Märt Avandi.
• Järgmised etendused täna (välja müüdud) ja 1. märtsil kell 19.
Allikas: Tartu Uus Teater
Tartu Postimees: Tartu Uus Teater korgib lahti elu vastusteta küsimused
26.02.2020
Jaga