Tartu Postimees, Tuuli Põhjakas, 23.10.2019
Võib-olla peaks alustama sõnaraamatust. Sõna «lävi» võib tähendada künnist, pakku ukseavas, eraldavat piiri või, nagu seletav sõnaraamat seda väljendab, aistingu tekkimiseks vajalikku ärrituse minimaaltugevust. Lähtudes viimasest seletusest, on Renate Keerd oma uuslavastusega «Lävi» teinud kahtlemata suurepärast tööd, et kõditada vaatajate meeli ning tekitada reaktsiooni, et mitte öelda ärritust.
Kuid ehk peaks alustama hoopis lõpust. Lavastuse sümboolselt lõpetanud ansambli
Arcade Fire laul «The Suburbs» on lüürikas peaaegu koomiliselt kokkuvõtlik. On
ilmeksimatult inimlik, kuidas on võimalik unustada tundmine või sellest lihtsalt
mööda vihiseda ja elada sel moel hetkes, et elu sees hoidmine sarnaneb pigemini
sõiduga auto tagaistmel.
Mitu tõlgendust
Lavastuse «Lävi» tõlgendamiseks on mitu moodust, kuid üks on kindel – see räägib
elust. Elu triviaalsetest seikadest, ühiskonnast ning humaansetest ja tuavlikest
tunnetest, milles on lihtne iseennast ära tunda.
Kõikidest seletustest omistaksin ma «Lävele» kõige omasemaks hoopis piiri, mis
eraldab inimesi, või künnise, mis tuleb ületada selleks, et teist inimest, kui mie
lõpuni, siis vähemalt mingi piirinigi mõista.
Kolme näitleja, suure hulga pabertapeedi ja dialoogi puudumisega on Renate Keerd
maalinud vaatajaile minimalistliku, iroonilise ning kõvasti mõe- ja tundeainet
pakkuva pildijada. Need on stseenid abielust, perekonnast. Stseenid tööst, hobidest
ja maailmast jämedates joontes, ilustamata, robustselt ja ausalt.
Rohmakusest on puutumata aga koreograafia, mis ikka ja uuesti üllatas
detailirohkuse ja pentsiku viimistletusega. Füüsilist püsivust ning ihurammu nõudvad
jõu- ja ilunumbrid, millega lavastust on vürtsitatud, pakkusid katkematult imetlust,
taidelist taidlemist ja üllatusi.
Kohati oli raske eristada, millised osad «Lävest» on üldse lavastatud ning milliste
seikade lavale jõudmine toimus plaanipäratult nii, et edaspidi neid enam ei juhtu.
Võib-olla ongi see taotluslik, et osa etendusest langes juhuslikult häppeningi kilda.
Oleks muidugi omamoodi meistriklass jäa nõnda sundimatu mulje, kuid peita
iseeneslikkuse taha koomiline sihilikkus.
Dialoogi rolli täidavad lavastuses helindid, mis varieeruvad levimuusikast
süvamuusikani ning siis jälle tagasi, jõudes vahepeal ringiga Paul Kerese intervjuuni.
See on viis väljendada verbaalsuseta paljusõnalisust, isegi sõnakust, mis oleks võinud
vale valiku korral kujuneda ebaõnnestumiseks.
Segane nagu elu
Vahetult enne etendust jäi mulle kõrvu, kuidas keegi lausus oma kaaslasele, et Keerd
naudib iseendale viitamist. Kohe pärast «Läve» tundsin ma kimbatust, kuid teisel
moel. Mind valdas kartus, et teised saalis viibijad nägid ja kuulsid midagi, mida mina
teadmatusest päris lõpuni ei mõistnud, kuid mind tabas ka mõistmine, et vaevalt
keegi teinegi minust väga palju rohkem mõikas. Olime ühiselt ses segases supis.
Ehk on see suisa sümboolne vihje, et elu peabki mõistmatu ja segane olema – elu
tuleb tunda ja elada. See on ometigi meeldetuletus kõigile ning selles avaldub
kõrgema nivoo kunstiline väärtus. Universaalsus ja võimalus mitmeti tõlgendada
tõstab paratamatult igaühe jaoks esile eripalgelised äratundmishetked, kuid oma
tuumikus on see ühenduslüli erinevate elude vahe.
Tuuli Põhjakas on Tartu ülikooli filosoofiatudeng ja vabakutseline kultuurikriitik. Ta oli
tänavu Postimehe kultuuritoimetuse suvereporter.
Esietendus
• Tartu Uues Teatris esietendus 19. oktoobril «Lävi».
• Autor, lavastaja ja kunstnik Renate Keerd.
• Vaatajate ees on füüsilise teatri Kompanii Nii trupp koosseisus Gerda-Anee
Allikas, Liisa Tetsmann ja Taavi Rei.
• Renate Keerd on Tartu Uues Teatris varem vaatajate ee toonud lavastused
«Pure mind», «Põletatud väljade hurmaa», «Koon» ja «Tahe».
• Järgmine «Läve» etendus on täna.
Allikas: Tartu Uus Teater
Tartu Postimees: Renate Keerd kõditab uue lavastusega vaatajate meeli
23.10.2019
Jaga