Peamiselt valguskunstnikuna tegutseva Rene Liivamäe lavastus «Puumees» Tartu Uues Teatris ajab haigutama, kuid mitte tingimata igavusest. Laval ei ole edevaid kostüüme, toretsevat kujundust, üllaid mõtteid ega suuri tundeid.
Eelkõige ajastu hõngu edasi andvate kostüümide võime vaatajat üllatada on piiratud. Lava täidavad rohmakatest saelaudadest seinad ja põrand, mida saaks võrrelda metsa või puukuuriga, kui seinad vähem hõredad oleksid. Filosoofiline arutelu, millel on potentsiaali kasvada kaalukaks, katkestatakse ning mehe ja naise armastus pannakse paika triviaalsetes aruteludes pudrupoti ümber ja puid istutades.
Seda kõike kokku igavaks nimetada pole aga ka päris õiglane. Lavastuse visuaalne osa ei olegi niivõrd huvitav, kui pigem tundlik, vaimukas ja siiras. Nii on saepuru Puumehe (Margus Mikomägi) villastel sokkidel eelkõige emotsionaalselt laetud detail, kiire liigutusega lauaks ja pinkideks kohandatav lavapõrand eelkõige naljakas ja pudrupoti kõrval mehe heakskiitu ootav naine oma avameelsuses eelkõige aus.
Kaks vanaisa
Lavastuse kirjeldusest teatri kodulehel võib lugeda, et loole on ainest andnud lavastaja vanaisa. Laval tundub vanaisasid olevat aga rohkem kui üks. Noor vanaisa (Helgur Rosenthal) kohtab naist, istutab puid, loob pere, võidab vähe ja kaotab palju, ning temaga vaheldumisi toimetab tagalaval tasane habetunud vanaisa, Puumees, oma vanuriveidrusi.
Lavastaja kokkupuude peategelasega on isiklik ja seda huvitavam on tema valik paigutada lavastuse fookus just noorele vanaisale, keda lavastaja mäletada ei saa. Noor vanaisa on toodud publikule füüsiliselt lähedale, samas kui vana ja habetunud vanaisa, keda lavastaja eeldatavasti ka vahetult mäletab, on paigutatud tagalavale, publikust kaugele.
Kõik, mida noor vanaisa laval läbi elab, on lavastaja rekonstruktsioon, ning kuna see on publikule lähedal, on see ka selgemalt loetav, kui hämaras valguses laudseina varjus toimetav Puumees. Lavastus pöörab väljamõeldu ja reaalse vastupidi. Lavastaja justkui realiseerib oma noore vanaisa võimalikud mälestused ja muudab reaalse mälestuse oma vanaisast fiktsionaalseks ja müstifitseeritud looks Puumehest.
Lavastusele loodud valguskujundus on huvitavate lavastuslike võtete kõrval sama muljetavaldav, aga hoopis teisel viisil. Valguskujundus on äärmiselt lihtne, tagasihoidlik ja peaaegu märkamatu, kuni hakkab ebamugavalt silma paistma.
Lisaks õhustiku loomisele sekkub valgus «Puumehes» tegevustikku ning aitab mõtestada sõnumit. Vanaisale suunatud taskulambi terav valgusvihk defineerib loo konflikti tegelase sisemise lahkhelina, sest jätab vastase anonüümseks ja ebamääraseks. Sellele vastukaaluks on just valgus see, mille kaudu etenduse lõpus sõnade «puu» ja «mees» selgem ühisosa välja joonistub.
Naisolevus
Puu ja mehe omavaheline seos saab lavastuse lõpus selgeks, kuid mehe suhe naisega jääb lõpuni arusaamatuks, nagu ka naise (Anneli Rahkema) roll lavastuses tervikuna. Ta hoiab meest tagasi, laskmata tal oma mõtteid väljendada, ning suunab meest oma tujude järgi tegutsema.
Etenduse alguses on naine tagasihoidlik, siis naiivne, unistav ja rumal, edasi otsustusvõimetu ja ennast tähtsustav ning lõpuks lihtsalt ebaviisakas plika, kes Puumehe põrandale pikali lükkab. Selline tõlgendus naisest ja tema rollist mehe elus on nii pealiskaudne, et muudab naise rolli vajalikkuse selles lavastuses küsitavaks.
Hoopis olulisem oleks selle lavastuse kontekstis küsida, kas ja mil viisil üldse eksisteerivad inimesed väljaspool mälestusi, tõlgendusi ja teadvust.