Erinevate inimrühmade konfliktid on pidevalt päevakorras ja toovad endaga kaasa kõiksuguseid jubedusi. Üks viis nendega toime tulla on olukorra üle nalja heita, kuid alati pole see paslik. Uue Teatri lavastuses «Siili poomine» käsitletakse selliseid teemasid ning üritatakse keelatu ja lubatu piire kombata loomade abiga.
Lavastus algab stand-upkavaga, kus Martin Kork heidab nalja kõikvõimalike rühmade ja teemade üle, mille üle seda ei tohiks teha. Sobimatud naljad aitavad luua tegelaskuju: enesekindel ja selgete uskumustega elumees, kelle arvates kiusamine peaks olema lubatud, sest see aitab kasvatada iseloomu. Ja otse loomulikult ei karda ta ka sõimusõnu kõva häälega välja öelda, sellega peaks tundlikuma kõrvaga vaatajad arvestama.
Mitmed naljad panid esietenduse publiku küll naerma, kuid üldmulje lavastuse algusest oli pigem leige. Kui juba käsitleda tabuteemasid, oleks Uuelt Teatrilt midagi suuremat ja julgemat oodanud. Näiteks naljade groteskset võimendamist punktini, kus need ületavad absurdsuse piiri, pannes tugevama moraalse kompassiga inimesedki pea vangutamise kõrval naerust turtsuma.
Kuul pähe
Püstijalakomöödia kava katkestas kentsakas vahejuhtum sarvilise olendiga, kes endale kuuli pähe laseb. Sellele järgneb lummav stseen, mille lõpuks ilmneb, et lava taga on etendust vaatamas hulk kummalisi olendeid.
Neid kehastavad Viljandi kultuuriakadeemia etenduskunstide esimese kursuse tudengid. Nad täidavad lava kord robotliku masinavärgina, kus igaüks neist on üks hammasratas, kord aga metsiku karjana, kes üheskoos toimetab. Liibuvate kostüümide alt paistavad vaid ninad ja silmad, kuid kehalisusega suudavad nad nii emotsioone edasi anda kui ka kütkestavaid vaatepilte luua.
Leidlikult on ära kasutatud saali põrandal olevat venivast materjalist katet, mille alla saab ronida. Selle all liikudes ja seda venitades tekivad põnevad vormid, kari sulandub füüsiliselt kokku ning moodustab suure ja võimsa organismi, kelle käest pole pääsu.
Loos osaleb põtrade trio, keda kehastavad Ingrid Isotamm, Renate Keerd ja Ekke Hekles. Kolm erinevat isiksust tasakaalustavad üksteist imeliselt: Isotamm oma pühendumuse ja sihikindlusega äratab aukartust, teda rahustab tõsine ja ettevaatlik Hekles, neile vastandub Keerdi põdrabeebi, kes pakub oma lapseliku naiivsusega pingelõdvendust, leides samas teistest kergemini ühise keele nii püstijalakoomiku kui ka etenduskunstide esmakursuslaste koondorganismiga.
Oma raskustest rääkides tõstatavad põdrad universaalseid teemasid, nagu näiteks kuuluvus, lähedaste kaotamine ja mure tuleviku pärast. Põtrade traagikale annab taustainfot Aleksei Turovski salvestatud tekst liigi elust looduses.
«Siili poomise» teine vaatus algab positiivsemal noodil, kandes endas mõtet «Kõik, mida vajad, on armastus».
Selle edastamiseks annavad põdrad oma kontserdi. Laul on tore vaheldus tõsistele teemadele. Koos ustavate fännide kaasaelamisega tekkis pea hüpnotiseeriv elamus, kuid hoolimata kiiremast rütmist venis teine pala veidi pikaks.
Kuldse kesktee lootus
Loo puänt toimib lavastuses, kui aga tuua see üle meie maailma ning etenduse alguses käsitletud inimrühmade konteksti, tundub «Siili poomine» hoiatusena konservatiivide hirmude täitumisest.
Viimaste stseenide mänguline grotesksus annab siiski lootust, et kui ühiskonna erinevad grupid leiavad ühise keele, võib leida kuldse kesktee, kus valulistest hetkedest naeruga taastutakse.
ESIETENDUS
• 1. aprillil esietendus Tartu Uues Teatris «Siili poomine».
• Autorid-lavastajad on Elise Metsanurk ja Andreas Aadel.
• Kunstnik Kairi Mändla, valguskunstnik Siim Reispass ja helikunstnik Kirill Havanski.
• Vaatajate ees on näitlejad Ingrid Isotamm, Renate Keerd, Ekke Hekles ja Martin Kork ning Viljandi kultuuriakadeemia etenduskunstide esimese kursuse tudengid.
ALLIKAS: TUT