Tanel Jan Palgi/Eesti Päevaleht: Kas huumor on relv, eskapism või vaimulodevus? „Siili poomine” on okkaline teatriamps

Tanel Jan Palgi, Eesti Päevaleht, 3.05.2022

Noorte lavastajate Elise Metsanurga ja Andreas Aadli „Siili poomine” on tänapäevane sugestiivne teater, mis lahutab meelt ja tekitab ängi.

Eestis esineb kaks siililiiki: harilik siil (Erinaceus europaeus) ja lõunasiil (Erinaceus roumanicus). Tartu Uue Teatri lavastajate tandem Elise Metsanurk ja Andreas Aadel on kokkukirjutanud ja lavale seadnud tänapäeva stand-up-komöödia formaadist lähtuva lavastusliku tragikomöödia „Siili poomine”. Lavastuse pealkiri on juba iseenesest jabur ja terve mõistuse vastane, ent ka haiglast uudishimu tekitav. Siili ei ole lihtne puua, kuid Elise ja Andreas püüavad siili olematut kaela kaitsvate okaste vahelt üles leida ja publikule avalikuks poomiseks esitada.
Laval on neli näitlejat ja TÜ Viljandi kultuuriakadeemia etenduskunstide 1. kursuse 26 tudengit. Etendus algab stand-up’ina, kus päikeseliselt särava sidrunkollase kanga ette valgusvihku astub lumivalgeid dresse kandev blondide juustega meeskoomik, keda kehastab (eba)meeldivalt sugestiivselt Martin Kork. Kõrvalpõikeks märgin, et naissoost stand-up-koomikuid Eestis eriti polegi. Meestel on vist suurem vajadus üksi lavale astuda ja avalikult nalja visata. Martin on valgusvihus kui Kalevipoeg ennemuiste, lajatades publikusse okkaliselt terava huumoriga vasakult ja paremalt ning allapoole ja ülespoole vööd. Esimene naljasketš on ilmsüütu, kuid mida edasi, seda hullemaks naljad muutuvad. Publik esiti küll mõtleb, ent siis muigab ja lõpuks naeravad kõik kaasa. Mis mees laval räägib, ongi ju väljaütlemata tõde – tõde, mis vajabki tsensuurivaba väljutamist! Milleks solvuda, sest huumori abil saab ju igasugustes küsimustes lasta oma meelt lahutada. Empaatiavõimetu koomiku maailmapilt on vastuvaidlematult ainuõige –kuni üks põder end maha laseb. Surma poleks pidanud juhtuma, sest tehti ju ainult nalja. Kas süütu nalja õhku viskaja on kellegi enesetapus süüdi? Mida kollektiivselt arvame? Kas nali võib põhjustada enesetapu ja kas süüdi on ka kaasanaerjad? Paraku üks nõrganärviline perifeerne oranž põder ei mõistnud nalja ja valis vabasurma. Tuleb välja, et põdrad ei mõista inimeste julmi nalju. See tõdemus on ju absurdselt naljakas!

Stand-up-koomiku rutiini sekkub põtrade perekond, kes hakkavad koomiku stand-up-lavastust dekonstrueerima. Lähtudes faktist, et vaid põdrapullidel on sarved, on laval kaks põdrapulli ja üks põdravasikas. Noh, pulli peab ju saama ja miks mitte põtrade arvelt – äkki on hoopis tegemist moodsa põdraperega! Põdrad püüavad mõista, miks inimene tegi sellise nalja, mille tõttu lasi end maha väljasuremisohus oleva põdra alamliigi esindaja ja nende liigikaaslane oranž põder. Põdrapulle mängivad Ingrid Isotamm ja Ekke Hekles ning põdravasikat Renate Keerd. Isotamme põdrakehastus on uskumatult veenev, lausa kuninglik. Heklese põder on kui uhkete sarvedega prints. Püüa sa inimesena põtra mängida! Isotamme hingeloom võib vabalt põder olla, samal ajal kui Keerdi ja Heklese hingeloomad on kindlasti mõnest mobiilsemast liigist. Kuid siiski – on omaette haruldus publikuna vaadelda laval tegutsemas kolme inimkeelt kõnelevat oranži põtra!

Häirivalt mõjus lavakujundus
Üks lavastuse mõjuvamaid aspekte on Kairi Mändla kunstnikutöö. Lihtne, ent jõuline psühhedeelne sidrunkollane lavakujundus on meeli häirivalt mõjus. Kollane seinariiuli konstruktsioon tekitas assotsiatsiooni Itaalia ratsionalismi ja fašistliku arhitektuuri tippteosega, Itaalia tsivilisatsiooni paleega (Palazzo della Civiltà Italiana). Ma ei tea, kas see oli juhuslik või tahtlik lavakujunduslik vihje, kuid siili poomine ongi fašistlik tegevus. Ilma naljata!

Ka sidrunkollane kangas tundub teises vaatuses muutuvat hiiglaslikuks viikingilaeva purjeks. Hetkeks kangastus silme ette Kalevipoja müütiline Lennuk teel maailmalõpu poole. Milline see maailmalõpp on? Loodetavasti mitte igavesti sidrunkollane.

Omamoodi maailmalõpuängi lahendamisega tegelevadki „Siili poomise” noored lavastajad Elise ja Andreas. Lavastus on nende tajust lähtuv kontseptuaalne konstruktsioon, kommentaar tänapäeva ühiskonnale. Lavastajatena esindavad nad perifeerselt Y- ja Z-generatsiooni. (Z tähistab generatsiooni, kes on sündinud vahemikus 1997–2012. Tegemist ei ole putinistliku sümboliga. Kõik sõltub kontekstist. Kuidas ajad on muutunud!) Mõlema generatsiooni väljavaadet helgemaks homseks varjutab realistlik mure kliima soojenemise pärast ning inimtegevusest lähtuv floora ja fauna hävimine. Inimtsivilisatsiooni tuim mõtteviis, et tugevam jääb ellu ja nõrgem sureb, on olemuselt populistlik, enesehävituslik ja kahjuks ikka veel laialt vohav. Miks on see karismaatiline nartsissistlik meeskoomik endiselt laval?! Kas saaksime ta kollektiivselt tühistada, sest koomik silmanähtavalt hirmutab oma naljadega oranžid põdrad väljasuremisse. Lavastus püstitab eluolulisi küsimusi: kas huumor on relv, eskapism või vaimulodevus? Milline huumor on lubatud? Lavastuse põdrad soovivad inimestele selgeks teha, et nali on läinud liiga kaugele. „Siili poomine” on okkaline teatriamps.

Dramaturgiliselt on lavastuse esimene vaatus kandvam ja intrigeerivam. Teises vaatuses kaasatakse liikumisnumbritesse TÜVKA etenduskunstide tudengid, kes mängivad ehk lumehelbekeste põlvkonda või kollaseid päikesekiiri... Kauaks nemadki pideva materdamise all ellu jäävad? Kollektiivselt põhjustatakse siiski mäss. Teine vaatus kordab mitut mõtet, mis on juba kõlanud, ja performatiivne hakkab täitma sisu. Lavastuses kõlab üha uuesti John Lennoni ja Paul McCartney hittlaul „All You Need Is Love” – „Kõik, mida vajad, on armastus”. Helikunstilise lahenduse on välja mõelnud Kirill Havanski (Paide teater).

„Siili poomine” on tänapäevane sugestiivne teater, mis lahutab meelt ja tekitab ängi. Sugestiivsena mõjub kogu sidrunkollane maailm, meeskoomiku karakter, ärevad oranžid põdrad, Aleksei Turovski hääl ja „All You Need Is Love”. Siil on elav fossiil. Siili keha katab umbes 16 000 püstist nõelteravat okast – püüa sa siili puua! On siililegi selge, et armastus ja ühtsustunne oma hõimuga on kõik, mida vajate.

„Siili poomine”
Autorid-lavastajad: Elise Metsanurk ja Andreas Aadel
Kunstnik on Kairi Mändla, valguskunstnik Siim Reispass, helikunstnik Kirill Havanski (Paide teater).
Laval on Ingrid Isotamm, Renate Keerd, Ekke Hekles, Martin Kork, liikumisrühmana teeb kaasa Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia etenduskunstide I kursus.
Esietendus 1. aprillil Tartu Uues Teatris, etendub sel hooajal veel 4.–7. mail.