Tädi-blogi: Vanemuise biitlid

kultfriik.blogspot.com 30.04.2012

Ivar Põllu „Vanemuise biitlid“, lavastaja Ivar Põllu, Tartu Uus Teater Algusel polnud viga, aga mingi poole pealt tüütas nii ära, et tekkis „Õitsengu“ sündroom. Inimesed on jälle mingisse haisvasse ja kaubandusliku välimuseta ebamugavate istmetega saali aetud ja mingit jama vaatama pandud. Ja lõppu sellel ei paista. Stseen järgneb stseenile ja peale iga stseeni lõppu loodad, et nüüd saab see jama läbi või tehakse vähemalt vaheaeg, et saaks ära minna, aga ei, mäng läheb edasi. Ja midagi huvitavat ei juhtu, ajavad mingit ajuvaba teksti, vahivad tühjusesse ja püüavad maru huvitavad olla. Vähemalt head Beatelsite muusikat sai kuulata. Ja huvitavates värvikombinatsioonides riidekomplekte näha, kuni laval riiete vahetamiseni välja, nii et isegi sukki ja pesu nägi. Vähe sellest, ka naiste tisse nägi. Mulle tuli selle peale meelde, kui keegi kirjutas lehes NO teatri mingi lavastuse kohta, et Mirtel Pohla käis seal pesus duši all, et oleks võinud ennast ikka paljaks võtta, kui duši alla läheb. Ja siis teises lehes kirjutati selle ajakirjaniku kohta, et vaeseke, ta ei näinudki Mirtel Pohla tissi. Nüüd sai näha kahe kauni näitlejanna ilusaid tisse ja üldse mitte duši all käimisega seoses. Peale seda, kui tissid olid ära näidatud, läkski igavaks, isegi see ei kompenseerinud, et päris viimases stseenis näidati veelkord tissi. Tundus, et seekord tsiteeriti teatritriloogia eelmist osa „Ird, K.-d“ - kiri, mida Irdile kirjutati, oli minu meelest see kiri, mille Maarja Jakobson eelmises osas suure aupaklikkuse ja õhinaga härra Irdile kirjutatuna ette luges. Samuti saab näha imeasja, mida enam müügil pole – mitte isekustuvat sigaretti, tossas vaikselt peaaegu tund aega. Hoopis siin olid tõelised kalendritüdrukud.
Jaga

Vaata lisaks