Tädi-Blogi: Ird, K.

Tädi-Blogi 17.04.2010

Ivar Põllu „Ird, K.“, lavastaja Ivar Põllu, Tartu Uus Teater

Üle ootuste hea lavastus. Kohe ekstraklass, ütleks. Midagi nii head poleks sellelt muidu minu silmis haleda diletantide kuulsusega teatrilt oodatagi osanud. Suhtusin sellesse umbes nii, et mingid sellised ebaõnnestunud näitlejad, keda päris teatritesse tööle ei taheta, käivad seal ajaviiteks odavat ja igavat teatrit tegemas, aga kuna näidendi pealkiri oli nii intrigeeriv, siis läksin ikka vaatama ja ei kahetse sugugi. Vastupidi, jäin väga rahule, ikka tugev kunstiline saavutus ja seda just näitlejate mängu poolest.
Nero Urket nagu ei mäletagi üheski osas peale lavakunstikooli. Ja nüüd selline hiilgamine! See oli lihtsalt fantastiline. Kuigi väliselt pole Urkel Kaarel Irdiga midagi sarnast, suutis näitleja siiski nii osavalt mängida, et mängis päris Irdi. Kohe nii, et vaatasid teda ja tundus, et laval ongi päris Ird. Kuigi ma olen näinud Irdi ainult piltide pealt või üksikutes telesaadete katketes, aga tundsin Urkes ikkagi kõik need Vanale Hirmsale iseloomulikud omadused ära. Rohkem olen tuttav Irdiga Aivar Tommingase kehastuses (igasugused teatripidude paroodiad, roll „Teatriparadiisis“ ja Karusoo lavastatud „Pisuhänna“ Vestmanni mängimisel oli ka Ird mängu prototüübiks olnud). Urke suutis selle kangelase maksimaalselt ehedaks mängida nii karakteri kui ka oleku poolest. Vaimukalt geniaalne oli Irdi linti loetud lausete-fraaside kordamine. See oli nii naljakas, kuidas Urke pudistas ja röhitses, tegi täpselt üks-ühele järele seda tabamatut „rrr“ häälitsust, mis lindi Irdi suust (kurgust) kostus. Kõik need rõhuasetused ja hääletooniga mängimine, lihtsalt võrratu.
Fantastiline oli see, kuidas Urke suutis välja mängida oma käed. Sellist kätega töötamist pole ma ühegi näitleja puhul näinud. Urke käed tuletasid meelde Kibuspuu käsi – pikad käed eriti pika käelabaosaga, millest tulevad välja pikad ja peened sõrmed, hästi graatsiliselt liikuvad. Ja kui põhjalikumalt mõelda, siis tuletab Urke kogu oma olekus Kibuspuud meelde, mitte ainult kätes. Urke suutis oma käelabadega ebainimlikus kiirusega vehkida, vahepeal jäi täitsa mulje, et ei suuda enam konkreetset kätt eristada, vaid seal on üks suur virr-varr, milles käsi edasi-tagasi loperdab. Eraldi stseenid koristajaga, kus Ird näitab ette, kuidas harjaga ringi tuleb käia, millises tempos on õige lavapind puhtaks pühkida ja mis pühkimiskujundeid kasutades seda tegema peab. Või stseen austajannadega, kus Ird istub voodil ümbritsetuna noorest naisest ja vanamemmest, kes kumbki talle oma kirja ulatavad. Ka selles stseenis jäi eriliselt silma Urke käte mäng, kuidas ta peente pikkade sõrmedega vigureid tehes läbi erinevate keerdude ümbrikuni jõuab ja sealt nõtkelt kirja välja võtab.
Eriti hea stseen oli Irdist ja Kaidust „Vikerlaste“ proovis. Istuvad ja põrnitsevad saalist lavale nagu 2 vastandit: Kaidu rahu ja tasakaalukus ise, Ird põlise mässajana. Hästi naljakad olid Irdi mässamise stseenid, kuigi neid oli naljakas vaadata just kõrvalseisjana, ennast selle inimese kohale, kes Irdi suust voogava sõnavalangu osaliseks sai, küll ette kujutada ei oleks tahtnud. Stseen „Vikerlaste“ proovist läheb ootamatult üle sünnitusstseeniks, kui Kaidu kaob akside vahele ja Ird jätkab jauramist, alguses endiselt laval olevat Ani ja tema partnerit sõimates, siis Kaidule akside vahele ergutussõnu karjudes. Stseeni lõppedes, s.t. lapse sündides õhkab Ird õnnelikult: „Proovi seda veelkord!“ Kogu elu nagu teater, meil pole aega teda kasvatada, me oleme kogu aeg teatris, eks ta kasvab siis ise... Selline hästi armas lahendus ja tekst.
Samamoodi kõik, mis puudutas Irdi muid loomuomadusi kuni kehahoiaku ja žestideni välja. Kõrend Urke suutis mängida nii, et jäi mulje, et tema ongi see vana paks (pool tonni kaaluv, nagu üks pioneer oma sõimukirjas Irdi perele väljendas) teatrijuht. Kõik see pidev rahutus, suutmatus ennast paigale sundida. Istub korraks maha, siis hakkab kohe närveldama, käed tõmblevad, otsaesine leemendab higist, temas keeb progress, temas toimus loomeprotsess. Käed ei püsi paigal, jalg lendab üle teise jala, siis jälle teine jalg üle esimese jala, siis on vaja teha tiir mööda lava, siis vaja joosta ühest lava otsast teise, maha istuda, kukalt sügada jne. Selle kõik oli Urke suurepäraselt välja mänginud. Isegi huvitavad istumispoosid, natuke kaldu, kogu aeg ennast kõigutades, kuigi väliselt rahulik, aga silmis selline säde, et kohe plahvatab.
Katrin Pärn oli samuti oma annete kõrguses. Nero Urke oli selles lavastuses ainus näitleja, kes mängis läbivalt ühte rolli, ainult Irdi. Kõik teised näitlejad, kes lavastuses üles astusid, kehastasid erinevaid tegelasi. Pärna kehastada olid Epp Kaidu, onu Raivo, fännist vanamemm, Urmas Oti intervjuu ajal kaamerasse „Mama!“ karjuv paks venelanna ja tolmuimeja toru mikrofonina kasutav koristaja, kui nimetada kõige eredamad etteasted. Kõik need rollid olid esitatud väga hingestatult ja heal tasemel. Onu Raivoga oli üldse nii, et alguses ei saanudki aru, kes see on. Põristav „r“ ei olnud minu jaoks küll kuidagi onu Raivoga seostuv tunnus, seevastu aga loo jutustamise juurde joonistamine küll. Pärast kavalehte vaadates tuligi välja, et tegemist oli onu Raivoga, mitte tädi Rutiga, nagu mees pakkus. Igal juhul oli Pärn näitlejana selles lavastuses just selline nähtus, mida võis suu ammuli vaadata, kui hästi ta mängib ja kui tõepärane ta on!
Iseenesest oli väga hea lavastus, aga mõned stseenid tundusid ikka üleliigsed. Oleks võinud lühemalt teha, nagu eesti teatrile viimasel ajal omane etteheide kõlab: mitte teha nii pikki lavastusi! Ma saan aru, et erinevate ajastute koristajaid oli vaja lavale tuua selleks, et näidata aja muutumist teatris, näidata erinevaid suhtumisi ja kombeid, et koristajad on ikka olnud lavale ihkajad ja naudivad seda aega, kui lava on nende oma. Ja et neid stseene oli vaja ka puhttehnilistel põhjustel, et anda kogu aeg laval olevatele näitlejatele hetki, kui nad natuke hinge tõmmata saavad ning ümber riietuda jõuavad. Aga kõigi ülejäänud tegelaste sissetoomine, nii noored vihased mehed kui ka erinevad kodanikud, kommunistid, mõisateenijad ja kes seal kõik olid, tundusid ikkagi üleliigsed. Ei jõutud-suudetud neid korralikult välja mängida ja nende suhe peategelasse jäi ka kuidagi ähmaseks. Kui lähtuda muidugi ainult sellest, mis näidendis pakuti, mitte luua isiklikke allusioone, mida me teatriajaloost ja mujalt teame, et mis mees see laval naljakalt suitsu kiskuv väike kuju on ja mis ajastu siis Vanemuises oli.
Lõpp läks päris kurvaks ära, aga eks see kipub olema nii kõigi suurte isikutega. Ükskõik, mis surma nad siis surevad, kas armastavate omaste keskel uhkes lossis või vaesuses või nii armetult, nagu see Irdiga juhtus, aga kahju on ikkagi. Kuigi konkreetselt surma selles lavastuses ei näidatud, aga kogu hullumajja lennutamise stseeni kummitas mul peas mõte, mida ma kuskilt lugesin, et kui Vanemuise töötajad Jämejalga Irdile järele läksid, siis lõi vist katlakütja surnukuuri ukse lahti ja ütles: „Vaadake, kes neist teie oma on...“. Omapärane oli siinjuures just see, et Ird lennutati hullumajja. Selle järgi, kuidas näitlejad laval istudes käitusid, võis aru saada, et tegemist on lennukisõiduga, aga mind hämmastas ikkagi, et Eesti siseselt sellised lennud toimusid. Aga eks kogu see lugu oligi selline ajaloolin tõde väikese kiiksuga. Pakuti ehedaid fakte Irdi elust, täpselt nii, nagu need kirjas-teada on, aga natuke kõverpeegli pilgu läbi (naisnäitleja kehastatud onu Raivo jutustab „väikestele sõpradele“ jutupliiatsi abil loo sellest, kuidas Kaarel inimesi küüditas). Irdi lõpumonoloogi kuulates hakkas ikka täitsa kahju, ta ju uskus siiralt parteisse, selle surematusesse, kõikvõimsusesse, kuidagi totter oli selle üle naerda. Lennukistseenis vaatasin piloot Juss Haasmaad, et täitsa kena poiss teine. Muusikaline kujundus oli samuti väga hea. Urmas Otti oli kujutatud homona, nagu mees ütles, et ainult homod mehed patsutavad teisele mehele kintsu peale.
Jaga

Vaata lisaks