Susanna: Sisaliku tee

“Sisaliku tee” – Tartu Uus Teater
http://susannaoja.wordpress.com/2011/03/30/sisaliku-tee-tartu-uus-teater/

“Ma ei taha olla Noa laevas ühes kajutis koos mingi idioodiga.”




Täna sain esimest korda tutvuda Tartu Uue Teatri loominguga. Ma nüüd kohe ei tea kust alustada.
Hea oli! Tabav! Puändiga!
ja sisalikkudega.

Algus, mil Nero Urke lamas kirstus ja preilid teda leinasid, tõotas hoopis teistsugust etendust, kui tegelikult maha mängitud sai. Stiil läks ühest nurgas teise. Kõik oli mitmekülgne ja kaootiline ja hakitud ja variandirohke.

Mulle väga meeldis, kuidas valgusega mängiti. Need pimedad hetked stseenide vahel mõjusid niivõrd hästi. Kui Sa istud kottpimedas ruumis keset rahvamassi, siis sa tunned, kuidas see pimedus sind teistest eraldab. See teeb su automaatselt indiviidiks ja sa hakkad sundimatult mõtlema omi mõtteid, mis jooksid tippkiirusel seinast seina.
Samuti see hetk, mil ere valgus oli asendatud ühe küünlaleegiga, mis valgustas Katrin Pärna nägu, kui ta tõsist ning veidi nukrameelset monoloogi pidas. Sellel hetkel ma nii tundsin, et etendus võiks läbi saada ja üks samm võiks mind kanda minu küünlaga valgustatud magamistuppa, et ma pääseksin triviaalsetest vestlustest ja saaksin kogu seda mõtet endaga unedesse kanda. See oleks olnud märkimisväärne, kuid jah.. see jäi täiuslikkusest puudu.

Samuti tuleb kiita muusikavalikut. Nii harva kui ka lavastustes sellises koguses muusikat kasutatakse, ei pöörata sellele minu meelest eriti suurt tähelepanu. Kuid Ivar Põllu “Sisaliku tees” oli muusika sama suur osa lavastusest kui näitlejate tekst. Osalt see võimendas näitlejate juttu, teisalt jätkas see nende monolooge ning mõnikord jättis see lihtsalt publikule mõtlemisruumi. Ja võiks ju arvata, et ühte etendusse sobiks mingi teatud stiili muusika, kuid ei.. Uus Teater juba stiilide rohkusega koonerdama ei hakka. Tuli kõike reekviemidest Tõnis Mägini ning jalakeerutajatest Olav Ehalani.



Kui rääkida nüüd etendusest endast ja selle ülesehitusest, pean tunnistama, et algus oli minu jaoks nõrk. Kuidagi liialt abstraktne ja seosetu, kuid iga stseeniga tuli seda võimsust ja arusaadavust juurde. Abstraktsus küll jäi, kuid see muutus palju seotumaks ja minu mõistusele arusaadavamaks. Selle alguse juures mind kohati üllatas ka näitlejate mittemõjuvus. Alguses ei suutnud ükski neist mind eriti köita. Kõik oli kuidagi ülemängitud ja mitte hea. Minu jaoks loomulikult. Aga kui nad hoo sisse said, siis suutsin ma tükki sisse elada ja näitlejad Nero Urkega eesotsas võitsid minu südame.

Rääkides näitlejatest – ma ei olnud Nero Urket kunagi enne laval näinud, kuid esimesest hetkest sobis ta lavale nii hästi. Missest, et algus vedama ei saanud, aga ta keha ja hoiak sobisid siiski hästi. Ta suutis oma vibaliku kehaga anda edasi niivõrd mõjuvaid poose ning kogu žestikuleerimine mängis minu jaoks tema näitlejatöös rohkem rolli kui naiste puhul.
Katrin Pärna puhul pean kindlasti mainima tema häält! God knows, et mulle meeldivad madalad naishääled. Tundub kuidagi palju mõjuvam.
Mis puutub Kristel Leesmendi, siis pean tunnistama, et temas kahtlesin kõige rohkem. Kuid ka tema elas lõpuks rolli sisse ja suutis nii mitmedki olukorrad mulle kui vaatajale nauditavaks muuta. Kõige tugevamaks pean tema sisaliku-stseeni.



Stseenidest pean kõige tugevamaks Urke esitatud sisaliku-stseeni. Tavaliselt on teatris näitlejad ja publik küllaltki lahus, kuid ma usun, et see hetk, mil ta jalutas publiku ees ning tekitas üksikute inimestega silmsidet, oli väga mõjuv ja ühendav. Üleüldiselt oli lavaline paigutus väga soodne selleks, et publik ja näitlejad moodustaksid terviku.
Kuid selle hommikumantli ja sisaliku stseeni juures oli rohkematki kui ainult see silmside. Seal oli vahetus. Seal oli juttu teatrist. Mulle meeldis, kuidas kogu tegevusse oli järsku sissetoodud sisaliku nägemus olnud etendusest ning et see seoti publiku emotsioonide ja olekuga. Ilusad mõtted seotud paraja koguse teravmeelse huumoriga. Kogu etendus oli selline.

Ühe stseeni ajal mulle tundus, et teostatakse meeletut unistuste mahasurumist. Tahtsin karjuda ja vastu vaielda ja olin pettunud, et keegi niimoodi ütleb, kuid järgmisel hetkel taipasin, et see ongi teatri eesmärk – minus emotsioone tekitada, minus revolutsioonitahe esile tuua. Ja kõik oli jälle hea.



Viimase asjana tuleb kindlasti rääkida ka lavakujundusest, mis oli väikse Genialistide klubi kohta päris kavalalt lahendatud. Näitlejad ja publik olid vahetus kontakis. Näitlejad võtsid pinkide alt rekvisiite ning jäid vahel rea äärele istuma. Küljeseinteks oli must kangas, mis minu meelest väga hästi lõikas publiku ära muust maailmast ning alles jäi vaid see näidend. Samuti aitas see kindlasti kaasa pidevale valgusemängule. Tagumine sein oli kilest. Juba alguses ma aimasin, et kuidagi tekitatakse selle abil varjude mäng ja nii oligi. Efekt oli saavutatud ja mulle tundus see väga sobilik.

Viimane stseen! Absoluutne emotsioonidepüüdja! God knows, et ma nutsin ja naersin segamini, sest ühest küljest oli see kogu etenduse suurim absurdihetk ja teisalt oli see kõige ilusam, kui need valgetes kleitides naised ja ülikondades mehed kileseina taha tantsima läksid. Kuid selle kõik neutraliseerisid vasakus küljes olnud UFOd (Katrin Pärn ja Nero Urke), kes nägid lihtsalt nii sürreaalsed välja, et ma ei suutnud naeru lõpetada. Olete te kunagi näinud pikka kõhetut meest, kes kannab UFOmaski ja mängib õhukitarri? Jah, ma võin nüüd öelda, et mina olen. Ja see oli priima! See oli vaimukas puänt ja võttis kogu etenduse oma abstraktsuses kokku. Ma oleksin vist võinud härra Urke UFOtantsu vaatama jäädagi. Energiline, humoorikas ja tabav!



“- Kas sul kahju ei ole?
- Millest?
- Olnust.
- Mis sellega?
- Noh, et teda enam ei ole.
- Ma olen sellest loobunud, mitte ilma jäänud.”


 

Jaga

Vaata lisaks