Sirp/Vestlus. Tartu Uus teater viib Prahasse igavese võsa

Tambet Kaugema, Sirp, 09.06.2023

Praha kvadriennaalil esindab Eestit Tartu Uus teater vabaõhulavastuse „Serafima+Bogdan“ lavaruumist lähtuva kogemusruumiga „Eternity“ („Igavik“).

8. – 18. juunini toimuval rahvusvahelisel lavastuskunstnike suursündmusel, Praha kvadriennaalil esindab Eestit Tartu Uus teater vabaõhulavastuse „Serafima+Bogdan“ lavaruumist lähtuva kogemusruumiga „Eternity“ („Igavik“). Memoriaali peategelane on igavene võsa, mis pole kunagi kellegi poolt ega vastu, vaid mis kasvab ühtmoodi peale nii lillepeenrale kui ka lahinguväljale.

„Eternity“ autorid on kunstnik Kristiina Põllu, kuraator-kunstnik Ivar Põllu ja insener-kunstnik Rene Liivamägi, produtsendiks Maarja Mänd. Praha kvadriennaali puhul ilmub ka Tartu Uue teatri fotoraamat „11 Spaces“ („11 ruumi“), mis on fotorännak „Eternity“ autorite ühiselt loodud lavailmadesse. Raamatus antakse ülevaade kolmiku loomingulisest koostööst 11 aasta jooksul ja Tartu Uue teatri 11 lavastuse kaudu erisugustes mängupaikades, nii sees kui ka väljas, nii traditsioonilistes ruumides kui ka ebatavalistel pindadel.

Üle nelja aasta korraldatav kvadriennaal toob Tšehhi pealinna kokku nii professionaalsed lavastuskunstnikud kui ka selle valdkonna tudengid üle maailma. Riikide ja piirkondade näitus, tudenginäitus ja mitmed kõrvalprogrammid hõlmavad seekord kokku üle kolmesaja kunstiteose rohkem kui saja riigi kunstnikelt. Näitust korraldatakse Prahas 1967. aastast, Eesti väljapanek on Eesti Lavastuskunstnike Liidu eestvedamisel olnud kvadriennaalil esindatud alates 1994. aastast.

Praha kvadriennaal on nagu lavastuskunstnike olümpiamängud. Mida sellel osalemine teile tähendab?

Kristiina Põllu: See on enda proovilepanek. Praha kvadriennaalil oleme varemgi palju käinud, aga külastaja-vaatajana – nüüd on olukord ja vaatenurk hoopis teistsugune, kogeme kõike seestpoolt.

Ivar Põllu: Prahasse minek on nagu lavastuse tegemine. Tartu Uue teatri seekordne suvelavastus on Prahas.

Tänavuse kvadriennaali teema on „haruldane“ või „harvaesinev“. Kas sellest moodustub mingi kese või niikuinii tekib tervikpilt osalevate riikide kunstnike otsuste summast ning teema peabki olema laialivalguv?

Maarja Mänd: Oletan, et see haruldane või harvaesinev võiks lähtuda sellest, mis on igas osalevas riigis just talle eripärane ja iseloomulik – nii ideeliselt, kunstiliselt kui ka mis tahes muul viisil. Paraku on vahepeal maailma kummitanud pandeemia suunanud teatrit rohkem interaktiivsuse poole, multimeediasse ja ekraanidele, mistõttu võib sellest tulenev üheplaanilisus kanduda nüüd ka Praha väljapanekusse. Või just vastupidi – et teatrid tahavad näidata oma ehedat palet. Võib minna nii ja naa.

Kristiina Põllu: Eelmisel kvadriennaalil neli aastat tagasi domineerisid VR-prillid ning muidu olid näitusepinnad üsna lagedad, aga et tegemist on lavastuskunstnike sündmusega, siis võiks ka ilma prillideta millestki aru saada. Tõsi, ka meil on need prillid, kuid nende osakaal pole nii suur, et ilma nendeta sõit seisma jääks.

Eesti ekspositsiooni keskmes on vabaõhulavastuse „Sera­fima+Bog­dan“ kujundusest tuttav võsa. Mida see igavene võsa sümboliseerib?

Ivar Põllu: Vahepeal tehti Eestis nii remonti, et pandi uus põrand või uued aknad ning need pidid olema igavesed, ehkki maja ise kippus lagunema. Aga miski pole ju igavene, teater seda enam. Meie ekspositsioon on monument lavakujunduse hääbumisele ja tagasi looduseks muutumisele: võsa kasvab edasi ja tegelaste kannatustest saavad vaid viirastused. Teater, tegelased ja nende sündmusväärilised kannatused kaovad, võsa kasvab peale ja on oma uuenemises igavene.

Eestis ollakse uhked meie metsarohkuse üle, ent küllalt palju on ka niisama võsa. Milline on metsa ja võsa olemuslik erinevus? Kas võsa on midagi väga eestilikku?

Ivar Põllu: Võib-olla mets on selline poeetiline mõiste, väljendab kujutlust, et oleme metsarahvas, aga võsa iseloomustab reaalsust: kidur, metsik ja palju sääski.

Maarja Mänd: Võsa on vist tõesti midagi väga eestilikku. Kui hakkasime kvadriennaali tarvis väljapaneku kontseptsiooni kirja panema, siis tekkis probleem, kuidas tõlkida sõna „võsa“ inglise keelde niimoodi, et selle olemus tuleks täpselt esile. Võsa tähistavaid sõnu on inglise keeles küll, aga seda õiget leida oli keeruline. Kui öelda bush, siis on see liiga lahja, mõni teine sõna jälle liiga peenutsev. Kui võsast läbi minna, siis ilma kriimudeta sealt välja ei tule. Raske on eksportida arusaama, mida see võsa meile täpselt tähendab.

Ivar Põllu: Eestis ei tähenda võsa ju ainult noorte puude rühma, vaid ka jäätmaad, seda, et väärt looming nagu põld, karjamaa või kraav on hukka lastud ja täis kasvanud. „Võsastunud“ märgib seda, et maa on raisku lastud, mokas.

Kristiina Põllu: „Serafima+Bogdanis“ oli näitleja Priit Loogil tekstikoht, milles võrreldi eestlasi võsaga – ükskõik kui palju maha materdad, ikka ajab end püsti. Kolkja mänguplatsil olid seal varem kõrgunud sibulapeenarde jäljed veel näha, võsa oli peale kasvanud. Nii et tõesti: hooletusse jäetud maa. Kui kaua veel läheb, et sellest võsast kasvab mets? Kui kiiresti kaob jäljetult see, mida inimene on üritanud luua?

Ivar Põllu: Võtame võsa maha – see on ju puhas Tammsaare. Sisyphoslik rügamine, raadad seda maad ja künnad, aga nii nagu selja pöörad, on kõik jälle kinni kasvanud ja kultuur ongi läinud. Lõputu nüri töö. See sai ka lavastusse sisse toodud Priit Loogi Vargamäe Andrese slepi tõttu.

Millest ekspositsioon koosneb?

Ivar Põllu: „Eternity“ ekraanidelt näeb mitut erisugust perspektiivi. Näeb vaadet, mida nägi suvelavastuse „Serafima+Bogdan“ publiku see pool, kes jälgis Serafima lugu, samuti Bogdani loo poolset vaadet. Näeb loodusperspektiivi, kus näitlejaid pole, on vaid lavakujunduseks olnud võsa ja vahelduvad aastaajad –filmisime mänguplatsi eri aastaaegadel. Samuti saab vaadata võsa sisevaadet etenduse ajal, kui näitlejad liiguvad ühest stseenist teise, see on siis VR-prillidega. Ja selle kõige kohal drooniga üles võetud linnuvaade mängupaigale, kogu sellele arusaamatule pullile.

Kristiina Põllu: See ekspositsioon annab kogemuse vaatepunktide paljususest. Sama on reaalses elus – kuidas jõuda teise inimese mõistmiseni. Alguses näeb kõike üldiselt, eemalt, detaile pole, sest kui läheneda eemalt, siis ei näegi detaile, on ainult mingi mulje. Siis –on üks vaatepunkt, teine vaatepunkt. Kui vaadata ainult Serafima poolt, siis ei saa aru Bogdanist; kui vaadata Bogdani poolt, ei saa aru Serafimast. Näeb piiratult – see on piiratud sõna otseses mõttes ka, vaadatakse pilust –, ühte poolt või teist poolt.

Kui minna sisse, siis jõuatakse juurte juurde, arusaamise juurde, mis siis tegelikult on – tegelikkus, s.t see, kus struktuurid ja mehhanismid algavad, kus on see n-ö rohujuure tasand, ja see on tavaliselt pilgu eest varjatud. Aga see on koht, kust sündmused alguse saavad. Ja kus on korraga nii Serafima pool ja Bogdani pool, seejuures pole seal kumbki.

See lavastus on nagu võimalus avada just seda nähtamatust. Kui panna prillid ette, näeb ka näitlejaid, ja samuti inimesi, publikut. Publikupooled üksteist ei näe, nad nagu ei teagi teineteisest. Nemad on oma mulli sees, oma illusiooni lummuses.

See seos tuli ühest detailist, mis on ühel fotol ja ka ekspositsioonis – verine lina. See on nagu kannatuse sümbol. Seejuures see inimest ei määri. Veri on selle lina küljes, inimene ise on puhas … aga ei märka seda. Ja näitlejad, need, kes seal kõnnivad ja on, nad ongi need, kes näitavad, sest näitlejaga on samamoodi – ta ise on puhas, ja kehastub nendeks lõpututeks rollideks. Isegi kui ta mängib mingit viimast idiooti, siis ta armastab seda tegelast samamoodi kui mõnda õilsat. Seejuures ta ei ole kiindunud kellessegi, seal on võrdsus või ühesus sees. Iga tegelane on tähtis.

Ivar Põllu: Näitleja on justkui surematu hing, kes kehastub erisugusteks tegelasteks.

Maarja Mänd: Olukorra naeruväärsuse toob ju ka esile droonilt võetud vaade ehk linnuperspektiiv. „Serafima+Bogdan“ sai teatri aastaauhindade jagamisel lavastajaauhinna ja oli nomineeritud kunstnikuauhinnale, seda mängiti kahel suvel kokku 30 korral ja vaatamas käis 16 000 inimest. Peipsi kandi turismiarendajatele oli see kahtlemata vajalik ettevõtmine ja kohalikud sibulamüüjad müüsid kõik oma sibulad maha, kuid elu ei peatunud seal ümbruskonnas ju ka etenduste ajal. Linnuvaatest on näha, kuidas ühel tribüünil istub 300 ja teisel samuti 300 inimest, tribüünide vahel olevas võsatutis siblivad pisikesed tegelased, kukuvad, kannatavad – kõlab ju koomiliselt. Igavik seal ümber on hoopis laiem. Elu ja argitoimetused läksid edasi, neil polnud võsa vaatavatest kultuurihuvilistest midagi.

Kristiina Põllu: Lavastuse fotodelt on näha tegelaste kannatused. Kust need kannatused tulevad? Tulevadki sellest piiratusest, et on ainult oma vaatepunkt ja ollakse selle kannatuse sees. Ja see on nii kohutavalt valus. Absoluutne. Ükskõik kui hästi meil parajasti ei lähe, alati arvame, et me õudselt kannatame.

Ivar Põllu: Tagantjärele saadakse aru, et see ei olnudki kannatus, võib-olla oli see hoopis õnnehetk. Saab minna hullemaks. Oleme harjunud defineerima end kannatuse kaudu. Olemise hetk on ikka kuidagi kannatus, millegi puudumine, nagu mingi segadus. Samastame end mingi haavava detailiga.

Maarja Mänd: „Serafima+Bogdani“ lavakujundus oli selline, et külastaja oskas seda paika teatriks pidada vaid publikutribüünide järgi, mille aluse maa olime võsast välja raiunud. Hästi, võsa keskel oli näha ka raudvoodi, mootorratas ja veel üht-teist, aga inimesed võisid oletada, et kunstnik pole siin midagi teinud, vaid see koht leitigi sellisena. Meie eesmärk oligi ehitada lava üles sellisena, et poleks näha, et seal on midagi ehitatud. Igavik väljendub tihti milleski sellises, mida pole näha. Või see, mis igavikuline, muutub ajaga nähtamatuks, kaob, sulandub keskkonda.

Ivar Põllu: Inimene märkab lühiajalisi asju, aga see, mis on pidevalt olemas, jääb tähelepanuta.

Kristiina Põllu: Me ehitasime kaduviku, et näidata igavikku. Midagi ei jää samaks, ja see ongi igavene. Lõputu muutumine.

Maarja Mänd: See lõputus jõuab ringiga meieni tagasi. Kolkjas etendusi andes olid näitlejatel sinised kostüümid ja ühtäkki hakkas maa seest tulema välja siniseid kangatükke, kusjuures sarnanesid sellega, mis näitlejatel seljas. Mis oli selles paigas varem toimunud, ei julge arvatagi. Midagi me igatahes taaselustasime. Samuti tuli maa seest välja näiteks tennis, mis palju ei erinenud kostüümitennistest. See kõik on juba olnud.

Ivar Põllu: Lavastuse rekvisiidid olid meil enamasti maakodust maa seest leitud. Kui mõni neist katki läks või ära kadus, näiteks Mtslavi kamm, siis leidsime kohapealt maa seest uue. Üks ilma põhjata ämber, mille sealt leidsime, jõuab ka Prahasse. Nagu ka võsa pole seal Tšehhi võsa, vaid võtame selle Eestist kaasa.

Kvadrienaali põhiväljapanek asub sel aastal uues kohas, 1985. aastal ehitatud hoonekompleksis, kus on olnud tapamaja, lihakäitlushoone, oksjonihoone jms. Kuidas see sobib korralduspaigaks?

Ivar Põllu: Varem on kvadriennaal toimunud vanas messikeskuses ja olnud ühe korra ka üle linna laiali puistatud, aga seekord siis vana lihaturg. Justkui eriti kokkupressitud variant, aga kuidas kõik seal toimima hakkab, ei julge ennustada.

Maarja Mänd: Kvadriennaali korraldajatel on kahtlemata suur korralduskogemus ja küllap nad on varasematest puudujääkidest õppinud, et nüüd oma parema äranägemise järgi parem festival teha. Siiski pean veidraks otsust anda igale osalevale riigile vaid 20 ruutmeetri suurune pind – see ei ole lavastuskunstile piisav formaat. Varem on olnud rikkamatel riikidel võimalus pinda juurde osta, aga see andis neile eelise vaesemate ees ning nüüd on kõigil ühtemoodi 20 ruutmeetrit. Ehk sellepärast ongi kasutusel palju VR-prille, kui on – hea võimalus ruumi avardada.

Ivar Põllu: Kusjuures too eelmine kord, kui VR-prille oli hästi palju, oli ka ruumi antud rohkem, kuid mulje oli vastupidine, suures juugendstiili messikeskuses paistis kõik kole hõre – peamiselt vaid tool ja VR-prillid. Varem on lavakujundust olnud rohkem.

Kuidas erineb näitusel osalemine lavastuse tegemisest?

Ivar Põllu: Kvadriennaalile minek on nagu lavastus, mida me pole kunagi varem teinud. Tuleb luua teos, mis peab vastama paljudele nõuetele, siis tuleb reisida sellega teise riiki ja see seal kiiresti üles ehitada. Teos peab olema arusaadav ka neile, keda üldse ei huvita, kes on Priit Loog ja milline on tema seos Vargamäe Andresega, pole kunagi seda lavastust näinud ega taha ka näha. Kõik see ülesande põnevaks teebki: pakkuda midagi igale külastajale, kes meie boksi astub.

Maarja Mänd: Korralduslikult väga huvitav proovilepanek. Oleme läbi mõelnud ja püüdnud probleeme ennetada, et kuidas võiks publik käituda ja mis neid huvitab. Oleme algusest peale teinud Tartu Uues teatris sellist teatrit, mida ise vaadata tahame – Praha näitusel kehtib sama põhimõte. Oleme püüdnud panna ennast tšehhist või sakslasest või itaallasest külastaja olukorda ning mõelda, mida ta võiks sellelt ekspositsioonilt oodata ja millist infot tahta.

Ivar Põllu: Näitus on teistmoodi loojutustamise vorm, seal on kõik samaaegne. Kui kirjanduse puhul liigutakse tähthaaval ja lausekaupa edasi ning teatris toimub palju asju korraga, ent kõige selle esitamiseks on siiski eraldatud mingi aeg, siis näitusel on kõik tihendatud üheks hetkeks, sümboliks või kujundiks.

Maarja Mänd: Teatris saab eeldada, et kui inimene tuleb etendusele, siis on ta seal algusest lõpuni. Näitusel tuleb arvestada, et võib-olla vaataja siseneb teise vaatuse kaheksandal minutil ja vaatab mõne hetke – et mis ta siis aru saab?

Külastasime samal eesmärgil Veneetsia biennaali, käisime sealsed ekspositsioonid läbi selle mõttega, et saada külastajakogemus ja mõista, mida vaataja tunneb. Kas ma viitsin lugeda seinalt teksti? Kui olen käinud terve päeva näitustel ringi, siis kas ma viitsin õhtul vaadata mingit väljapanekut, kui seal ei ole tooli? Või kui ekspositsioon on igav, aga seal on tool, siis kui kaua ma seal aega viidan? Kui kuskil on pikk järjekord ja isegi kui näidatav on väga hea, siis kas ma ikkagi lähen seda vaatama? Kõigist neist küsimustest sündinud vastuste pealt oleme proovinud panna kokku ekspositsiooni, mis sobib nii inimesele, kes viitsib lugeda seinale kirjutatut, kui ka sellele, kes ei viitsi; sobib sellele, kes kasutab VR-prille, ja ka sellele, kes ei taha neid pähe panna. Seda, kas see kõik ka toimib, saame teada siis, kui uksed lahti tehakse ja külastajad sisse lastakse. Nagu teatris ikka. Ka siis, kui tegemist on näitusega, teeme meie ikka teatrit.

Jaga

Vaata lisaks

Registreeri