Sirp/Ott Karulin: Eesti on leidnud superstaari

Pealkiri „Kremli ööbikud“ sätib ootushorisondi poplauliku kui ideoloogia tööriista fenomeni avamisele, kuid seda latti lavastus ei ületa.

Tartu Uue teatri „Kremli ööbikud“, autor Ivar Põllu, lavastaja Robert Annus, lavakunstnik Ott Kangur, kostüümikunstnik Kristiina Põllu, valguskunstnik Rene Liivamägi, videokunstnik Henry Griin, koreograaf Katrin Noorkõiv. Mängivad Märt Avandi, Saara Kadak, Maria Annus, Katrin Pärn, Juss Haasma, Tambet Seling, Janek Joost, Priit Strandberg, Robert Linna jt ning ansambel Lexsoul Dancemachine koosseisus Robert Linna, Martin Laksberg, Jürgen Kütner, Caspar Salo, Kristen Kütner ja Joonas Mattias Sarapuu. Esietendus Kreenholmi manufaktuuris Narvas 10. VIII.

„Kremli ööbikud“ on suurepäraselt lavastatud teatrisündmus, aga pigem keskpärane kunstiteos. Tartu Uuel teatril on õnnestunud miski, mida pole saavutatud enam kui veerand sajandit kestnud integratsioonipoliitikaga – meelitada tuhanded eestlased esmakordselt Narva. Seda polegi nii vähe. Ilmselt kiputakse tagantjärele sellele teatrile omistama ka Kreenholmi vabrikukompleksi esma­avastaja tiitlit, kuigi Narva kunstiresidentuur on tegutsenud juba mitu aastat (ennekõike meenub Maria Kapajeva kahe aasta tagune fotonäitus sammassaalis, mis on sel korral koduks kohvikule). Tõsi, „Kremli ööbikute“ ajal külastab seda kunagist tööruumi siiski kümneid või lausa sadu kordi rohkem (kunsti)näljas inimesi kui Kapajeva näituse ajal.

Isikuloolisi muusikalavastusi ei tehta meil just väga sageli, mistõttu saavad need ka üldjuhul palju tähelepanu. Konteksti loomiseks olgu nimetatud Urmas Vadi kirjutatud „Georg“ (2005), mõnusalt üle vindi fantaasialend Georg Otsa elust, ning Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi lavastatud „Ruja“ (Vanemuine, 2008) ja „Savisaar“ (teater NO99, 2015), kus mõlemas keskenduti muu hulgas uurimisobjekti fenomeni avamisele ning pakuti hästi läbi mõeldud kontseptsioon ka esteetilises plaanis. Või ka Tartu Uue teatri varasemad lavastused, nagu „Raudmees. Odysseuse eksirännakud“ (autor Ivar Põllu, lavastaja Robert Annus, 2011) Gunnar Grapsist ja „Tõde ei anta kellelegi andeks“ (lavastaja Tormi Torop, 2014) Milli Vanillist, ning Põllu Endlas lavastatud „Pao-Pao. Kuldse Trio lood“ (2016). Katsetusi on olnud teisigi.

Ka pealkiri „Kremli ööbikud“ sätib ootushorisondi just nimelt poplauliku kui ideoloogia tööriista fenomeni avamisele, kuid seda latti lavastus ei ületa. Võib-olla pole tahetudki ületada, kuigi eeldused on asjalike mustpintsaklaste trio näol, kes toovad kahel korral tegevusse kannapöörde, Põllu tekstis olemas. Pigem on Põllut huvitanud üheaegselt kunstnik ja staar olemise võimalus või võimatus. Dramaturgiliselt on see lahendatud kahe võttega: peategelase rolli kolmeks löömise (noor ja veel idealistlik Joala Priit Strandbergi, üleliiduline staar Märt Avandi ja üksjagu kibestunud eemaletõmbunu Juss Haasma esituses) ning Joala õpilaste Koit Toome (Tambet Seling), Janika Sillamaa (Maria Annus), Maikeni (Katrin Pärn) ja Evelin Samueli (Saara Kadak) kaasamisega. Peategelase kolmik on nutikas publiku ootustega mängimine, sest eelreklaamis meelitati inimesi vaid Avandiga, aga ka sisuliselt põhjendatud ja lavastust mitmekesistav võte. Joala väärtushinnangute ja lootuste muutumise või õigemini murdumise kaar tuleb tõepoolest hästi esile.

Kõige keerulisem ülesanne on Strand­bergil noore Joalana, sest talle lihtsalt ei jagu piisavalt stseene, et end vaatajale oluliseks mängida. Esimese abielu purunemine kantakse küll ette, aga et abikaasa tähendus pole varem piisavalt oluliseks mängitud, jääb kaasade kohtumise ja lahkumineku stseen muu taustal kõrvalteemaks. Haasma loobunud Joalana on paremas seisus, sest kohtumised oma õpilastega Eurovisioni lauluvõistluse vaatamise õhtu(te)l moodustavad lavastuse selgroo nii dramaturgilise ülesehituse kui ka sisulises mõttes. Veel „Kaks takti ette“ põlvkonna poplaulikute kvarteti siiras eneseusk, et ollakse kunstnikena piisavalt erilised, et ka tähesäras oma kunstnikukreedole truuks jääda, on selges konfliktis kõike näinud ja ehk tõesti ka kibestunud Joala tõdemusega, et noored on kõik erilised ühtmoodi. Kui mõelda Toomele jt järgnenud, „Eesti otsib superstaari“ põlvkonnale, võib Joala Haasma esituses meie eurolaulikute suhtes ülekohtunegi tunduda. Samuti jääb õhku küsimus, mil määral tunnistab see Joala oma rolli nende ühtmoodi erilisteks õpetajana.

Siinkohal peab nõudlikult ka lavastajale otsa vaatama, kes on ehk liiga kergekäeliselt lasknud näitlejatel esitada tüüpe, selmet tuua stseenidesse lähilugemise kaudu enam intensiivsust ja pooltoone, mis päästaks draama­stseenid vahepalade staatusest kontsert­kavas, mis „Kremli ööbikud“ suuresti on. Laulude abil saab jutustada küll ja seda ka tehakse, kasutades nii laulusõnades juba olemas mõtet kui ka nende esitust sõnalise osaga kontekstualiseerides, aga viimase puhul, tundub, on jäädud poolele teele. Kuigi Ott Kanguri kõrguvast metallrõdust ja madalast pöördlavast koosnev lavakujundus on Kreenholmi sisehoovi arhitektuuri suhtes diskreetne ning ka laulusõnadega põhjendatud („Кружится под небесами / Земли арена“), juhtides vaataja pilgu üle terve ruumi ja sundides ta nii mängupaiga mastaape füüsiliselt tunnetama, kulutab stseenivahetusteks valitud võte – kaubikuga dekoratsiooni pöördlavale toomine ja siis jälle iga stseeni järel äraviimine – väga palju aega. Kuna ka stseenide energiatase on pigem kulgev, siis on näitlejail raske end kehtestada. Vähemalt muusikata ja seda enam, et Kristiina Põllu loodud kostüümid rõhutavad ehk asjatultki ajastu veidrusi ja tegelaste teatraalsust.

Märt Avandit staar-Joalana see kõik õnneks ei heiduta, nii et tema puhul joonistub üsna sujuvalt välja enesekindla (või ka -keskse), enda ja teiste suhtes nõudliku solisti hääbumine tööliseks, kes küll ei tee professionaalsuse osas allahindlust ka päeva seitsmendal kontserdil, kuid seda ennekõike tänu kätteõpitud oskusele sära teeselda. Nii ühendab ta omavahel ka Strandbergi noore ja Haasma vana Joala, kuigi viimased talle kummaltki poolt palju vastu tulla ei saa. Avandi on ka vokaalselt kõige veenvam ning suudab luua midagi enamat kui paroodia, mille peaeesmärk on pakkuda äratundmisrõõmu ja veidi nalja. Mõneminutiline telesketš ei mõju paratamatult sama tabavalt ja võimsalt elavas esituses teatrilaval, kus tahaks tegelastest teada enam, kui et kes nad on. Seetõttu on teatris ka märksa raskem varjata vokaalset ebakindlust. „Kremli ööbikud“ pakub üsna ebaühtlase tasemega popurrii paroodiatest, aga õnneks on saateansamblit Lexsoul Dancemachine läbivalt nauditav kuulata ja isegi kahju, et nad ja nende musitseerimisega kaasnev energia on tihti lava taha peidetud. Aga noh, muusiku elu ongi tänamatu ja raske, ütleb ju ka lavastus.

„Kremli ööbikud“ võinuks siiski öelda enam, tõdesin lõpulaulu ajal („Unustuse jõel“ muidugi), mille taustal voogas ja kohises kaks juga, nagu nad teevad seda ka igal kevadel Varesesaart ümbritsevates muidu kuivanud jõesängides, kui Venemaa poolt lüüsid avatakse. Kõlab ju poliitiliselt, kui arvestada meie ajalugu oma naabriga ja praegust Narva taasavastamist: „Ka unustuse jõel on kallas kahel pool, / ka unustuse jõel võib seisatuda vool, / ka unustuse jõel aeg kord silla loob, / ja sind mu juurde jälle toob.“ Või ei olnud see ikka niimoodi mõeldud?

Jaga

Vaata lisaks