Renate Keerdi loogika põhireegel on, et iga asi, mida saab lavale tuua, on mänguasi. Kõigega laval mitte ainult ei saa, vaid tuleb mängida.
Tartu Uue teatri „Lood“, autor, lavastaja, kunstnik ja muusikaline kujundaja Renate Keerd, valguskujundajad Renate Keerd ja Kärt Karro. Mängivad Elise Metsanurk, Andreas Aadel, Ekke Hekles, Martin Kork ja Jan Ehrenberg. Esietendus 30. X 2021 Tartu Uues teatris.
Kuigi argiloogika Renate Keerdi lavastustes ei kehti, pole need siiski loogikata. Tema teostel on oma loogika – Keerdi loogika. Selle loogika põhireegel on, et iga asi, mida saab lavale tuua, on mänguasi. Kõigega laval, olgu see objekt, (inim)keha või mõte, mitte ainult ei saa, vaid tuleb mängida. Iga asja puhul tuleb kasutada fantaasiat, püüda paigutada see olukorda või konteksti, kus ta ei ole iseenesestmõistetav. Keerdi loogikat iseloomustabki ennekõike enesestmõistetavuse puudumine.
Keerdi loogika toimib vähemalt kolmel tasandil, hõlmates materjali-, absurdi- ja riskitunnetust. Nõndaks mõtisklengi tema uuslavastusest „Lood“ nende kolme näitaja alusel.
Materjal. Kui üldjuhul räägitakse teatris materjalist teose alusteksti ja allikate tähenduses, siis Keerdi lavastuste puhul saab rääkida materjalist kui kõigest ainelisest, mis laval end ilmutab. Korraks tekkis tahtmine öelda lausa „kõigest elutust, mis laval end ilmutab“, aga Keerdi loogika seisukohalt poleks see päris täpne. Paigutades elutuid objekte ootamatutesse olukordadesse ja konteksti, tõstetakse need tihti subjekti staatusse ja äratatakse seega omamoodi ellu.
Lavastuses „Lood“ võib subjekt saada kas või teibirullist, kuivõrd tema määrata on stseeni ülesehitus. Nimelt veeretavad Jan Ehrenberg ja Martin Kork lavastuse algusosas teibirulli mööda maad ühest lavaservast teise nii, et rull veereks esialgu taburetivirna alt ja hiljem kaasnäitlejate jalge vahelt läbi. Kui teibirull millegagi kokku põrkab ja keset lava seisma jääb, sunnib see näitlejaid mõistagi tegutsema ja rulli tagasi tooma, et mäng saaks jätkuda.
Ehkki tegelikult on siin määrav veeretaja meisterlikkus (ja kaasnäitleja õige asend), elasin publiku seas ikkagi kaasa väiksele väledale teibirullile, kes peab takistustest võidukalt mööduma. Küllap pole see tunne võõras kellelegi, kes on kunagi mõnda pallimängu mänginud ja endamisi palli palunud, et too ikka õiges suunas lendaks, õiges kohas maanduks. Seal, kus lõppeb mängija liigutus (vise, löök, veeretus), hakkabki pall (või teibirull) tegutsema subjektina – saatus on nüüd justkui tema kätes.
Keerdi lavastuses jääb ka lõppsõna materjalile. „Lood“ laseb finaalis näitlejatel lavalt lahkuda ning mõjule pääseda hoopis vinüülplaadiümbristest moodustatud mosaiigil, mis lummab vaatajat nii oma värvikirevuses, detailirohkuses kui ka suuruses. Veel enam, kuivõrd näitlejad on saanud pooleteise tunni jooksul juba rohkelt lustida – ka vinüülplaatide ja nende ümbristega – ning täitnud ruumi mängulise atmosfääriga, otsekui aurabki kogu lavapõrandat kattev mosaiik lõpuks energiast. Etenduse viimased sekundid lisavad teosele muidugi ühe etteaimamatu keerdkäigu ja paljastavad laval veel materjali, kuid selle kirjeldamine kärbiks tulevasel vaatajal ootamatuse võlu.
Absurd. Nagu vihjatud, ei tundu tegevus Keerdi lavastustes just eriti mõistuspärane, pigem iseloomustab seda jaburus, absurd. Ühest küljest oskab Keerd vaimukalt paisutada popkultuuri klišeesid, teiselt poolt paistab ta ärgitavat näitlejaid (või etendajaid) valla päästma kõiki kentsakaid olevusi, kes inimhinge õnarustes pesitsevad. Kui klišeede utreerimisega kaasneb vaimukas äratundmishetk, siis inimhingest välja pugenud olevused võivad oma kummastavuses luua lausa abstraktseid kujundeid.
Klišeede vallas jäljendatakse ühes stseenis näiteks staare, kelle juustes puhub alati glamuurne tuul. Seekord peavad näitlejad endale vinüülplaatidega küll ise mitu minutit tuult näkku lehvitama, kuid seda koomilisem on efekt. Neist lavakujudest saavad kroonilised eneseupitajad, kes peavad tähesära endale käsitsi juurde valmistama.
Samuti võib klišeede taasesitamisena võtta ka armulugude stseeni, kus näitlejad kasutavad plaadiümbriseid maskidena ning vahetavad nende abil aina rolle. Sisu poolest heiastub siin mõni paaritumismänguline tõsieluseriaal, kus kõik osalised jõuavad hooaja jooksul vähemalt paar korda partnerit vahetada. Stseenile annab siiski üllatusefekti leidlik materjali(!)kasutus, sest elusuuruses näopiltidega plaadiümbrised passivad oivaliselt maskiks ning annavad rollidele kiiresti isikupära.
Inimhinge olevustest on Keerdi uuslavastuses aga kõige meeldejäävam ehk Ekke Heklese neljajalgne vinüülielukas. Jäsemed pikaks sirutatud nagu vesijooksikul, liigub Hekles laisklooma kiirusel mööda mõnemeetrist platvormi edasi-tagasi, seni kui Andreas Aadel talle vinüülplaatidest soomuseid selga, kätele ja jalgele laob. Heklese plastiline vinüülielukas evibki paralleele ennemini loomariigis, sest inimmaailmast temasugust ei leia. Ometi ei viita too kütkestav elukas ka ühelegi konkreetsele loomale, vaid ainult iseendale – ainulaadsele, poeetilisele ja eneseküllasele kujundile, mis tõuseb etenduse voolus esile.
Risk. Risk, mille võtab Hekles oma ebatavalist soomuslooma luues, ei ole aga niivõrd loominguline, vaid reaalne. Sammudes neljakäpukil mööda kitsast platvormiserva, peab ta igal juhul säilitama tasakaalu, et mitte küljele kalduda ning põrandale pudeneda. Kuigi platvorm ei paista kõrgem kui poolteist meetrit, tajusin olukorda siiski ohtlikuna, eriti kui Hekles parajasti suunda vahetas ning käed-jalad risti-rästi sattusid.
Publiku ohutaju aktiveerimine tundub Keerdile omane. Ta mitte ei pane näitlejaid ohtlikku olukorda mängima, vaid tekitab situatsiooni, kus oht on reaalne. Säärased stseenid omandavad tõeliselt afektiivse väärtuse, pinguldades vaatajate närve ja kasvatades nende kaasaelamist. Näitlejate perspektiivist toimib see kui kohalolu kontroll, sest riskantsetest stseenidest pole võimalik ilma terava kohaloluta lihtsalt läbi kapata.
Peale Heklese soomuslooma aktiveerib lavastuses „Lood“ ohutaju ka Elise Metsanurga tegelus vinüülimängijatega. Metsanurk heidab diivanile pikali, ajab kehaga käetugedele toetudes ennast tikksirgeks ning laseb oma kehale laduda rea vinüülimängijaid. Kui Metsanurk mängijaid ükshaaval välja lülitama hakkab ja neid oma kõhul üksteise otsa laob, lööb riskiandur publiku peas jälle põlema. Risk seostub sedapuhku materjaliga, võimalusega, et võbisevad vinüülimängijad kehalt maha kukuvad.
Lood. Nagu näha, olen vältinud oma mõtiskelu käigus lavastuse pealkirja „Lood“ käänamist, et mitte kinnitada ega välistada ühtegi selle sõna tõlgendust. Viited nii loomisele, loodis olemisele kui ka lugude jutustamisele ja esitamisele võib teosest soovi korral igatahes välja lugeda, ükski interpretatsioon ei ole välistatud. Küll aga ei nõuagi Keerdi „Lood“ tingimata interpreteerimist, vaid pigem avatust argisest erinevale loogikale või täpsemalt Keerdi loogikale.