Renate Keerd: Ma tahan laval näha põlemist!

EPL, 27.03.2015

Küsib Kaarel Kressa

Tantsijate või näitlejate asemel eelistab Kompanii Nii juht rääkida etendajatest. Ta ei taha siin näha eraldusjooni. 
Sinu hiljuti esietendunud lavastuselt „Põletatud väljade hurmaa” tulles kuulsin, et üks vaataja nimetas seda antiintellektuaalseks, seejuures positiivses mõttes. Kuidas kommenteerid? Tahad pakkuda meile võimalust pea tühjendada?
Kõlab komplimendina. See on ju tegelikult ülim, mida üks kunstiteos anda saab: puhastada ja seeläbi luua puhas pinnas uute, värskete kogemuste tekkeks. Teisalt, mis see vastand oleks, paduintellektuaalsus? Raju ajugümnastika, kus pea huugab täiel võimsusel, õhk on intellektuaalsusest paks, keha liikumatu ja vaim koriseb? Ma ei oska väga eristada intellekti, vaimu, hinge, keha. Kõik see on koos eksisteeriv tervik ja ma soovingi pakkuda terviklikku kogemust.
Intellekt on spikker maailma mõtestamisel, aga see on publikul juba à priori olemas.
Usun, et palju oleneb vastuvõtja isiklikust ajaloost ja lähtetasandist – kes mida näeb, ära tunneb ja kui sügavuti kaasa mõtleb. Loomulikult pole olemas õiget ega vale kogemust. Inimesed ei peagi kogema ega mõistma täpselt minu lugu ja tajuma selle kõiki nüansse. Peamine on vastuvõtjana avada meeled ja olla valmis reisiks tundmatusse, mitte takerduda klišeelikesse kaanonitesse.

See on ka põhjus, miks ma ei soovi oma lavastusi ära sõnastada ja publikule sünopsise näol spikrit ette anda. Elus ei ole ju spikreid. Keegi ei tea, mida uus päev tegelikult toob, kuidas on kogeda sündi, surma või kuidas maitseb elu esimene maasikas. Pealegi kogeme asju ja nähtusi erinevalt. Ettearvamatus ja vahetu kogemus ongi ju see, mis elu põnevaks ja elamisväärseks teeb.

Intellekt ongi spikker maailma mõtestamisel, aga see on publikul juba à priori olemas. Selle peab vaid igaüks enne etendust tagataskust välja urgitsema ja oma hallid või neoonrohelised ajurakud tööle panema, samal ajal oma tajukombitsaid nõtkelt õõtsutades. Etenduse tõlgendamisel hakkavadki samalaadselt muusika kuulamisega tööle teatud paralleeltasandid. Näiliselt vabad ja mittevabad assotsiatsioonid hakkavad omavahel põimuma, lõimuma ja looma ühisvälja. Nii et asjad on tegelikkuses palju rohkem omavahel seotud, kui aimatagi oskame.
Kui palju saavad Nii Kompanii etendajad ise sõna sekka öelda? On teil osalusdemokraatia või võimuvertikaal?
Asi pole võimuvertikaalis, lihtsalt mul on endal väga kindel ettekujutus, mida ja kuidas soovin ellu viia, materialiseerida tükikest oma sisekosmosest. Kompanii Nii asutamise üks impulss oligi vajadus oma trupi järele. Eelkõige just etendajate näol, kelle prioriteet ongi etendamisel 100% ja kelle olen ise, enda kunstilisi kriteeriume silmas pidades, ka välja koolitanud. Trupi põhiliikmed ongi välja kasvanud minu kunagisest stuudiost. Nii et selle soovi saavutamine on olnud pikk ja aeganõudev protsess, aga oma vaeva väärt.
Kurb on näha näitlejaid mängimas poole auruga, teatava reservatsiooniga materjali vastu.
Peale lavastuse koguterviku loomise ja vormimise on mulle väga oluline luua materjal, mis pakuks ka etendajale väljakutset, eneseületust ja pinget. Ma tahan näha laval põlemist! Kurb on näha näitlejaid mängimas poole auruga, silm säratu, teatava reservatsiooniga materjali vastu. Selle üle võib muidugi pikalt arutleda. Igatahes, eelnimetatud põhjustel oligi minu jaoks oluline just oma trupi olemasolu, kus toimib usaldus ja kasvamine.

Alatasa uue trupiga lavastusprotsessi alustades peab alustama nullist mikrokliima loomisega, inimeste omavahelise sünergia kompamisega, võimete fikseerimisega ja muu sellisega. See kõik on lisatöö, kuigi ka see on lavastajana vajalik ja arendav. Ainult ühe trupiga tehes võib kinni joosta, nii et valitsema peab meeldiv tasakaal ja aeg-ajalt peab töötama ka uute koosseisudega.
Sinu lavastuse puhul on räägitud zenist, keha rehabiliteerimisest, sisekaemusest. Kas ida filosoofia on sind mõjutanud?
Mingis mõttes on spirituaalsus mu elu lahutamatu osa, aga ma pole kunagi olnud seotud ühe kindla suuna, usundi või dogmaga. Ida filosoofiast ma otseselt ei lähtu, pigem kattub mu enda maailmataju osaliselt selle suuna maailmakäsitlusega. Nii et see on olnud pigem äratundmine, mitte järgimine. Võiks öelda, et minu dogma ja inspiratsioon on maailm kogu oma ilus ja inetuses, selle vastuolulises täiuses ja ambivalentsuses.
Räägitakse ka girl power’ist ja Keerdi „feministlikust iseteadvusest”. Kui oluline teema naislavastajaks olemine sinu jaoks on?
Päris huvitav kuulda, mida kõike ei räägita. Mulle on eeskätt oluline inimene, inimeseks olemine ja selle pühitsemine. Ma kindlasti ei identifitseeri ennast naislavastajana. Tekib küsimus, mis imeloom see naislavastaja on. Inimene on inimene, ole siis mees või naine, aga eelkõige ole inimene. Võib-olla olen ma siis kapifeminist, kes pole veel oma sisemist feministi teadvustanud, aga ma pole kunagi enda ja feminismi vahele võrdusmärki tõmmanud. Pigem siis olen „inimist”.
Ma ei tunne end ahistatuna, olen nagu olen ja tegelen sellega, mida armastan.
Kogu minu senise loomingu fookus on inimesel ja päikese all oleval kupatusel tervikuna, nii soorollidel kui ka sookollidel. Ma ei tunne end ahistatuna, olen nagu olen ja tegelen sellega, mida armastan, ja üritan oma loominguga teha maailma paremaks. Vähemalt praegu tunnen, et see on koht, kus saan panustada kõige efektiivsemalt.
Teed alati oma lavastustele ise nii kunstnikutöö kui ka muusikalise ja valguskujunduse. Ja oled ka igal oma etendusel kohal. Miks?
Eks ma üks paras Hunt Kriimsilm ole. Aga see tuleneb sellest, et minu jaoks on lavastus tervik, see hõlmab erinevaid tahke ja tundub kuidagi loomulik pärisosa. Mul oleks väga keeruline seda kõike mitte teha, vastasel juhul oleks asi poolik. Olen tõesti ka etenduste ajal alati kohal, sest lisaks sellele, et trupp on vaja häälestada õigele lainepikkusele, olen etenduse ajal ka heli- ja valguspuldis ja lükkan heebleid, langetan laest asju ja tirin neid üles. Keegi ei käsi, ise teen. Praegu tundub nii kõige õigem, olen tükiga paremini ühenduses ja tajun seda koos publikuga.

Pärast etendust annan alati trupile tagasisidet. Üritan lavastust kindlas vaos hoida, sest väga lihtne on langeda mugavustsooni. Nii et minu töö ei lõpe pärast esietendust, vaid kestab senikaua, kuni etendus on mängukavas. Ma teen seda, mis mind tõeliselt köidab, ja teen seda kirega. See ei tundu üldse tööna, raske ega tüütu kohustusena. Ma ei rühma ennast hingetuks, vaid hoopis laen.
---



RENATE KEERD
Koreograaf, lavastaja ja tantsija


Lõpetas 2002 Viljandi kultuuriakadeemia koreograafi eriala.

Diplomitöö „Salapärased kõlad nii norskavas öös” sai läbilööja kategoorias Philip Morrise tantsuauhinna.

Lavastus „Idula” pälvis 2007 Philip Morrise tantsuauhinna aasta tegija kategoorias.

Esinenud festivalidel Belgias, Jaapanis, Ukrainas, Hispaanias, Norras, Poolas, Saksa- maal, Venemaal ja mujal.

Asutas 2012 füüsilise teatri trupi Kompanii Nii.

Lavastus „Pung” (2012) valiti teatriauhinna nominendiks.

Lavastus „PURE MIND” (2013) valiti Draama 2014 põhiprogrammi.

12. märtsil esietendus Tartu Uues Teatris „Põletatud väljade hurmaa”. Järgmised etendused on seal 2.–4. aprillil. 16.–18. aprillil näeb lavastust Tallinnas Kanuti Gildi saalis ja 23.–25. aprillil taas Tartu Uues Teatris.


 
Jaga

Vaata lisaks