EPL: Renate Keerd jõudis kultuurkapitali peapreemiat vastu võtma viimasel minutil

Eesti Päevaleht, Keiu Virro, 5.02.2018


Reedel jagati Kultuurikatlas Eesti kultuurkapitali preemiaid. Ühe peapreemia pälvis lavastaja Renate Keerd.

Renate Keerd, mul on esiteks üks tehniline küsimus. Reedel jagati Kulka preemiaid. Mina vaatasin samal ajal teie lavastust „TAHE". Te olite etenduse ajal ise puldis. Kas teil on supervõimed ja te oskate korraga kahes kohas olla? Kas oma etenduselt puudumine tuleks üldse kõne alla?

Oma etenduselt puudumine ei saaks kohe kuidagi kõne alla tulla, siis ei saaks etendust mängidagi, sest teen ju ise heli ja valgust. See on minu jaoks selline orgaaniline pärisosa. Vähemalt praeguseni.

Mis puudutab samal ajal kahes kohas olemist, siis pean kahetsusega nentima, et neid võimeid mul pole. Saladusloori kergitades: jõudsin auhinda vastu võtma sekundi täpsusega, pärast etenduse lõppu kappasin taksosse, kus ühtäkki avastasin, et kott minu süles on läbimärg ja sekund hiljem ka mu kasukas ja siis juba ma ise. Sain aru, et veepudel kotis lekib täisvõimsusel, karjatasin: issand, mul tulid nüüd veed lahti! (Ise ka ei tea, miks niimoodi mitmuses). Selle peale taksojuht vaatas jahmunult ja mina ütlesin väljendi jaburusest aru saades, et ei-ei, ma ei hakka sünnitama, palun sõidame Kultuurikatlasse. Kohale jõudes selgus omakorda, et kaardiga ei saa maksta ja vaja on sularaha, kolm eurot. Küsisin, kas on võimalik, et taksojuht annab oma panga andmed, mina annan oma nime ja ausõna ning kannan talle õhtul raha üle. Vastus oli ei, vaja on kohe ära maksta. Samal ajal helistati, et kohe on lavale minek. Ütlesin, et mul on vaja kolme eurot laenuks ja läbi telefonitoru oli kuulda, kuidas hakati kolme eurot kokku klapitama. Juba sööstiski Kultuurkapitali töötaja kolme euroga õue, ulatas taksojuhile raha, võttis jooksu pealt mu üleriided ja seljakoti, tormasime mööda treppe üles, saali uksest sisse ning oligi minu kord minna auhinda vastu võtma. Ütleme nii, et seikluslik, aga ideaalis oleksin eelistanud muidugi rahulikumat olukorda. Aga elu ei küsi.

Kui palju annab preemia tuge teadmises, et teete õiget asja? Või õigupoolest, mida selline tunnustus annab?

Seda, et ma teen õiget asja, ütleb eelkõige ikkagi süda ja ka publiku tagaside läbi aastate. Aga tunnustus on kahtlemata väga rõõmustav. See on signaal, et sinu tööd hinnatakse ja väärtustatakse. Eelkõige valdab mind suur tänutunne nende inimeste vastu, kes on mind pidanud selle tunnustuse vääriliseks. See inimlik tasand määrab ehk kõige enam. Loomingulises plaanis tuleb aga jätkata tavapärast rada, ajada oma asja, ikka südamega ja nii, nagu oskad. Üle oma varju ei hüppa ja pole vajagi.

On teil praegu mõni teema, mis teile mingil põhjusel eriti oluline on ja mida te laval tahate näha? Ja küsin ette rutates: kas te valmistate praegu midagi uut ette ja kui, siis äkki annate mõne vihje?

Mul ei ole mingeid kindlaid teemasid, mida publikuna teatrilt või kunstilt laiemalt ootan. Kindlasti ei vali ma teatris käimiseks repertuaari teema põhjal. Kõigest saab rääkida väga huvitavalt ja ka ebahuvitavalt. Mind kui vastuvõtjat huvitabki see, miks ja kuidas millestki räägitakse. Pakitsevatele ja minu arvates olulistele teemadele, mida on hädavajalik fookusesse võtta, keskendun eeskätt oma lavastuste kaudu.

Eelmine aasta oli minu jaoks omamoodi hullumeelne. Välja tuli sisuliselt kolm uuslavastust. „Vaimukuskuss" Von Krahlis, „TAHE" Tartu Uues Teatris ning lisaks veel n-ö plaaniväline Eesti EL eesistumise avalavastus Kultuurikatlas. Kuigi seda kõike oli väga palju, siis paradoksaalsel moel sisemisi ressursse jätkus. Aga nüüd tunnen, et on vaja puhata, ja lähiajal ühtegi uuslavastust kavas ei ole. Loomingu algimpulss peab johtuma sisemusest, peab olema soov midagi öelda. Väsimusastme peab ise ära tundma ja vajaduse korral tuleb leida laadimisaeg, muidu on oht, et läheb tootmiseks. Peaasi on jääda ausaks, vastasel juhul pole mõtet.

Kui oluline on preemia kui konkreetne rahasumma? 7000 eurot ei ole väike raha. Ma ei uuri detaile, aga küsin siiski: millesse selle paigutate? Iseendasse, lavastustesse, millessegi kolmandasse?

Konkreetselt kultuurkapitali peapreemia on juba sisuliselt nii suure ja hoomamatu väärtusega, et selle rahaline pool on kui kosmiline lisakingitus. Detailidesse laskumata – paigutan preemiasumma iseendaga seotusse.



Jaga

Vaata lisaks