Raimu Hanson: Paks Rein kohtub ilusa Helenaga



Tartu Postimees 16.03.2011

Küsimustele vastab Rein Pakk, kes otsib naist. Ta otsib teda mängus, täpsemalt näitemängus, mis tuleb esimest korda vaatajate ette täna õhtul. Sealsamas, kus Peeter Volkonski mängib Peeter Volkonskit.



Kui palju on Urmas Vadi autorilavastuses «Rein Pakk otsib naist» seda Rein Pakku, kellel on abikaasa juba olemas ning kes on õppinud filmirežiid, tegutsenud restoraniäris, olnud kunstikoolis õppejõud ning keda tuntakse ka reklaamilooja ja turunduskonsultandina?

Muidugi on Urmas Vadi kasutanud oma tegelaskuju loomisel algmaterjalina minu isikut, kuid see on ikkagi tema loodud tegelaskuju. Sama hästi võib selle jätta aga ka vaataja otsustada, sest piirid tegelikkuse ja mängu vahel ei ole ju kunagi päris selged.

Milleks tuleb publikul olla valmis pärast seda, kui etenduse eesriie on langenud?

Publik võiks alati olla valmis kuulama ja nägema head lugu. Muide, ka teater võiks alati valmis olla publikule seda pakkuma.

Tartu Uue Teatri pressiteates on kirjas, et me kõik «nii väga vajame, et keegi meid hoiaks. Ole sa siis nii lummav ja kaunis, nagu on Helena Merzin, või suur ja karvane, ütleme siis selle välja – paks nagu Rein Pakk». Kas vaatajate ees on muinaslugu kaunitarist ja koletisest?

Kaunitari ja koletise müüt on tükis täitsa olemas, aga muidugi üsna omanäolises arenduses. Mulle on see müüt alati südamelähedane olnud. See räägib ju armastusest isiksuste, mitte lihtsalt ilusate inimeste vahel, ja sellest, et armastus võib olla täiesti ootamatu. Ja muidugi räägib see ka ilust – välimisest ja sisemisest.

Urmas Vadi käis esmaspäeval Tallinnas Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali preemia järel. Selle tõi talle näidend «Peeter Volkonski viimane suudlus», mis on samuti Tartu Uue Teatri mängukavas. Kui edukaks tundub kujunevat «Rein Pakk otsib naist»?

Ei ole sellele tegelikult veel mõelda jõudnudki. On palju muud, millele keskenduda selleks, et tükk välja tuleks. Aga ma usun, et eeldused on head.

Milline tunne on minna vaa­­tajate ette nüüdses esietenduses võrreldes selle tundega, mis oli enne Vanemuise lavastuste «Don Juan», «Ninasarvik Otto» ja «Helisev muusika» esietendusi?

Ehk kõige enam on see tunne nagu Von Krahli «Fausti» puhul, seal tuli mul näitlejana teha midagi sarnast ja teater oli ka sarnane. Aga tänane tunne on paljuski uus. Ja hea.

Vanemuise pressiteates oli kirjas, et Rein Pakk ja Paavo Nõgene sõlmisid töölepingu, kus on kirjas, et alates

1. septembrist asub Rein Pakk tööle Vanemuise koosseisulise näitleja ja lavastajana. Mille poolest on koosseisuline olla parem või halvem kui vabakutseline?

Ma ei ole ühegi asutuse ega organisatsiooni koosseisus olnud juba üle kümne aasta. Ega ma ei oska öelda, saab näha.

Mis on järgmine näidend, mille lavastaja on Rein Pakk – see Rein Pakk, kellel on abikaasa juba olemas ja kes on lavastanud Vanemuises «Don Juani» ja «Kaose»?

Aasta pärast, kevadel 2012 tahaksin Vanemuises tuua lavale uue omakirjutatud näidendi. Tegemist on draamaga, mis uurib, kuidas on olla inimene kaasaegses ühiskonnas. Selline on plaan, aga ma ei välista, et leian ennast midagi muud lavastamas juba varem.

Jaga

Vaata lisaks