Raimu Hanson: Lavastus avab helilooja elamata jäänud elud

Raimu Hanson 05.03.2013 

Ivar Põllu käes oli purk mett. Mõne minuti pärast algas tema lavastuse «Autori surm» proov. Nii et rekvisiit? Ei olnud, mesi läks tee sisse. Ja tõesti, nagu läbimängus selgus, lavastus ei ole mesine.
Valmiv lavastus Tartu Uues Teatris ei ole ka muusikal või kontsertetendus, nagu võiks oletada sellest, et peategelaseks on Raimond Valgre.
Jumaliku andega muusiku ja helilooja sünnist möödub tänavu 7. oktoobril 100 aastat ja surmast 31. detsembril 64 aastat. Ta suri Tallinnas. Muu hulgas on «Autori surmas» ka Raimond Valgre muusikat, aga Ivar Põllu sõnul on lavastus hoopis valikutest ja juhustest.

Mis oleks saanud

Vaatajate ees on mitu eri saatusega Raimondit. Näitetrupp mängib, mis oleks saanud Valgrest, kui Teist maailmasõda poleks tulnudki. Või milline oleks tema saatus ja muusika, kui sõja oleks võitnud Saksamaa või kui ta oleks sattunud sõjakeerises Ameerikasse või kui oleks abiellunud Niinaga.
Lavastus elustab Valgre elamata jäänud elud ja tema muusika varjatud allhoovused. Vaatajate ees on Põllu sõnul lood muusikast ja valikutest, autorist ja tema surmast, need on lood meist, kes me üha ajalugu ümber kirjutame ning oleme Valgrest teinud traagilise Autori, kuid ei suutnud teda aidata tema eluajal.
Seda kõike asus lavastuse prooviperioodi lõpusirgele jõudnud näitetrupp taas kord läbi võtma saalis, kus on vaatajate ette tulnud ka «Vanemuise biitlid». Proovi eel võttis Ivar Põllu vastu õnnitlusi. Samal hommikul oli saanud teatavaks, et «Biitlid» on üks neist neljast, mis võib saada tänavuse aasta lavastuse tiitli.
Näitlejad Mart Aas ja Ardo Ran Varres olid juba kostüümis – valge särk, must ülikond. Kunstnik Kristiina Põllu aitas neil kohendada trakse. Teatriteaduse tudeng Marie Kliiman kontrollis rekvisiitorina, et kõik etenduses vajalikud asjad oleksid seal, kus need olema peavad.
Viieminutilise hilinemisega saabus näitleja Helgur Rosenthal ja kiirustas pingiridade taha rõivaid vahetama.

180-kraadises pöördes

Pingiread on 180-kraadises pöördes. Nii et «Autori surma» etendustes vaatab publik selle ukse poole, millest on harjunud saali astuma.
Mäng käib mitmel tasandil. Näitlejatel tuleb joosta treppi mööda teisele korrusele. Rosenthal katsetas ülejäänud trupi silme all esimest korda, kas köis kannatab laskumist trepikoja aknast. Saalipõrandale maandudes tunnistas ta, et käed läksid libisemisel kuumaks.
Proov läks lahti. Varres mängis harmooniumi, Aas pidas sissejuhatavat monoloogi. Pilt järgnes pildile, isast sai poeg ja pojast isa. Ühes pildis oli Valgre ostnud vana kiriku, et hakata kirjutama kirikumuusikat.
Kui proov oli jõudnud esimese vaatuse viimase pildini, andis Ardo Ran Varres lavastajale märku, et peab kähku lahkuma. Tal tuli lipata last koolist muusikakooli viima.
Näitlejaharidusega Varres on heliloojana küllap rohkemgi tuntud kui näitlejana. Teatriaasta auhindade nominentide hulgas on tema muusikaga «Carrrmen!» (Ruslan Stepanovi lavastus Vanemuises) üks neljast aasta lavastuse nominendist.
«Uhh, ma pole selle aastaauhindade asja peale üldse mõelnud ...» kommenteeris Varres õhtul meili teel. «Eks kõigile meeldib pai saada, aga selle nimel ma ei tegutse.»
Millise pai saab Vanemuine ja millise Tartu Uus Teater, selgub kolme nädala pärast teatripäeval. Mis järgneb autori surmale, saab esimene saalitäis teada juba homme õhtul.
Jaga

Vaata lisaks