Raimu Hanson: Kommunist elas jäägitult teatrile

Tartu Postimees 24.03.2011
Noor näitleja Nero Urke tuleb lavakardinate vahelt, mis on näinud tõelist Kaarel Irdi. Nagu Vana Hirmus ise kõnniks jalgu järel lohistades üle lava, portfell käes, selg kühmus, juuksed tolknemas.


Narr on otsida Tartu Uue Teatri uusimast lavastusest «Ird, K.» dokumentaalse tõe tähttähelist järgimist, kuid elutõde on selles peaaegu kolmetunnises mängus paksult. Peaaegu kõik, mida räägivad ja teevad Ivar Põllu näidendi ja ühtlasi tema lavastuse tegelased, paistab väga õige.

Lavastuse peamise teema – kuidas kommunist Ird ennastsalgavalt Vanemuise kuulsuse üles ehitas – on autor vorminud nõnda, et sellega tõmmatakse kaasa nii Vana Hirmsa tuttavad kui ka need, kes sündisid pärast legendaarse teatrimehe surma.

Nagu päris Ird

Aastal 2002 lavakunstikooli lõpetanud Nero Urke kehastuses on Ird nagu päris. Urke-Ird vehib ägedalt kätega, röögib ooperi proovis, ei varja oma halba tuju. Vaatajate ees on teatrijuht, kes elab jäägitult kunstile. Vaatajate ees on näitleja, kes elab oma osasse jäägitult sisse. Head mängu on vaadata lust nii Irdi aegadest pärit kui ka noorel teatrihuvilisel.

Paar meetrit esimese publikurea ja Vanemuise suure maja lava plaani kujutava mänguplatsi vahel lubavad suurelt mängu panna ka pilgud ja näoilmed. Näitlejad ei jäta seda võimalust kasutamata.

Irdi-Urke ennastsalgavus ja pühendumus on täielik, nagu oli see ka Irdil. Isegi naise võttis Ird teatrist, tema Epp (Katrin Pärn) on lavastaja, kes sünnitab talle kaks tütart. Kusjuures esimene neist näeb ilmavalgust kusagil kulisside vahel.

«Ird, K.» koosneb piltidest, mida on ehk liigagi palju. Õnneks on need lühikesed ega lase tähelepanul hajuda. Kohati raskendab lavakõne jõudmist publikusse ülivalju helitaust.

Ird ja küüditamine


Üks õnnestunumaid pilte viib kokku teatrijuhi, neiu (Maarja Jakobson) ja vana naise (Katrin Pärn). Memme rolli lahendus ja ilmselt arhiivist pärit kirja sisu lõikavad valusasti. Jutt on küüditamisest.

Ird ja küüditamine on lavastuses ka omaette pildi teema. Tädi Raivo (Katrin Pärn) jutustab sellest, kuidas Ird saatis koos hämarusse varjunud püssimeestega raudteejaamas teele küüditatuid.

Kuigi Ird oli kommunist ja hävituspatal­jon­lane, ilmneb lavastuses tema kui teatrijuhi ja kunsti kummardaja tegevuse kohta mõistev ja küllap õiglane suhtumine.

Naerda saab publik siiski palju. Ka siis, kui algab vaheaeg, tunnevad vaatajad omal nahal kunagist ahistusühiskonda, ent suhtuvad sellesse naerunäol.

Nii et see on tragikomöödia, millega Ivar Põllu annab näha Vanemuise kujunemisel olulise isiku suurt panust.

Jaga

Vaata lisaks