Raimu Hanson: Kirjanik usub puu hinge ja kivi kukkumist



Tartu Postimees 21.12.2010

Äsja ilmus Urmas Vadi proosaraamat «Kirjad tädi Annele», mis ei koosne pelgalt kirjadest, nagu võiks pealkirjast arvata. Mis siis on kaante vahel ja mida ei ole ja mida teeb nüüd juba seitsme raamatu autor peale kirjutamise?



Kuidas ja miks valmis raamat «Kirjad tädi Annele»?

See raamat on mul üles ehitatud niimoodi, et ma luban oma tädile saata kogu ilukirjandusliku teksti, mis ma aasta jooksul kirjutan, ehk siis romaani. Ja sellest tekstist, mis ma talle saadan, see raamat koosnebki.

Ma olen päris palju kirjutanud kunagi päriselt elanud inimestest, Valdo Pandist ja Georg Otsast, ja sellega käis kaasas mingisugune selline jutt, et kas nad ikka olid sellised, kas nad tegid või mõtlesid seda ja seda. Kas Mati Talviku peas ikka on ufo.

Aga siis ma kirjutasin näidendi «Peeter Volkonski viimane suudlus», kirjutasin selle Volkonskile ja Laura Petersonile ja nad justkui ise mängivadki seal endid. Ja siis ma mõtlesin kavalalt, et no tulgu nüüd mõni ütlema, et Volkonski pole piisavalt volkonskilik.

Aga ma ikka olen mõelnud, et kui ma teistest inimestest olen kirjutanud, siis ma pean endast kah kirjutama. See oleks aus nende suhtes, kellest ma olen kirjutanud. Ja see raamat, «Kirjad tädi Annele», ongi seda. Ja see isiklikkus on seal väga oluline.

Minule on juhtunud raamatu selline eksemplar, mille tiitellehe pöördel saab vaadata kirjaniku autograafi. Kas see on sinna trükitud või...?

Ma olen igasse eksemplari käsitsi kirjutanud: «Tänan Kultuurkapitali. UV».

Kui tähtsad on sulle kirjad tädile võrreldes muu selle raamatu tekstiga?

Need kirjad, mida ma oma tädile kirjutan, on seal läbiv liin muidugi. Ja muidugi ma tegelen selles raamatus küsimusega, mida ja kuidas ja miks peaks kirjanik kirjutama, aga see ei ole mingisugune kirjanduslik mäng selles mõttes, et see ei ole minu jaoks mingisugune avangardne eksperiment, vaid loetav raamat.

Minu üks eesmärke kirjanikuna on see, et tunda kirjutamismõnu ja et seda tunneks ka lugejad.

Üks «Kirjade...» novelle, mis esmalt ilmus mulluse kirjandusfestivali Prima Vista kogumikus «Mehed ei nuta», kirjeldab Peipsi-äärse vanausuliste küla elanike jumalakartlikkust. Kui jumalakartlik oled sa ise?

Väga ei ole. Kunagi tehti eestlaste seas uuring ja selgus, et väga väike protsent inimesi uskus jumalat, aga enamik eestlasi uskus, et puu sees on hing. Nii usun minagi, et puul on hing. Ma arvan, et see on parem kui uskuda jumala viha ja viimset kohtupäeva. Ja veel usun ma, et kui kivi õhku visata, kukub see alla tagasi.

Nüüdsest ja eelmisest kuuest raamatust paistab välja, et lisaks meie igapäevasele maailmale on olemas teised reaalsused. Ehk ongi need tõesti olemas, nii et näiteks on täiesti võimalik küsitleda ühe varem ilmunud novelli tegelast Meinhard Hansonit?

Just võimaluse mõttes võiks ta olemas olla küll. Kui aga keegi tõsiselt peaks uskuma, et ta kohtab näiteks tänaval Teelet ja Tootsi või et naabrimeesteks on tal Oru Pearu ja Vargamäe Andres, siis peaks see inimene arsti poole pöörduma.

Äsja ilmunud raamatu «Kirjad tädi Annele» lõpetab poolteist lehekülge loetelu minategelase hirmudest, pealkirjaks «Mul on hirm oma poja pärast». Kas sul endal on ka lapsi? Mida kardad kõige rohkem sina?

Jah, mul on kahe ja poole aastane poeg Erik ja tütar Kirke saab kohe aastaseks. Kirkel on viis hammast ja ta oskab neid väga hästi krigistada, nagu hõõ-ruks mõni vanaproua kohvikus teekruusi vastu alustassi.
Erikul on juba väga head naljad. Paar päeva tagasi sõi ta ise jogurtit ja suutis nii näo kui pluusi jogurtit täis valada. Viisin ta vannituppa ja ütlesin, et vaata, milline sa välja näed, mis see nüüd on. Tema vastas – see on kunst.

Aga oma hirmudest ma rääkida ei taha. Ja ma ei tee seda otseselt tegelikult ka selles raamatus. Ma ei arva, et kirjaniku eesmärk on oma lugejaid hirmu- ja painesodiga üle valada.

Oled mu kolleeg ajakirjanduses, mistõttu siinses intervjuus ongi tarvitusel sinatamine. Kui palju toetab või segab sind kirjanikutöös raadiosaadete tegemine Vikerraadios?

Selles suhtes muidugi «segab», et võtab ikka kõvasti aega ära. Teistpidi aga aitab: sa pead raadiosaateid tehes paratamatult olema kursis sellega, mis sinu ümber toimub. Ja see peaks kõigile, kes kirjutavad, oluline olema. Ükskõik, kas ja kuidas sa seda pärast oma juttudes peegeldad.

Aga kontakt reaalsusega on hetkel mulle kui kirjanikule tähtis. Mulle ei meeldi enam puhas udu ja ulmad. Kuigi praegu on mul palju lugusid, mida ma tahan kirjutada, siis ikkagi ei tahaks ma olla see kirjanik, kes hommikul sulgub oma tuppa ja väljub igal õhtul uue tekstiga.

Ma ei taha, et kirjutamine saaks mingiks kohustuslikuks rutiiniks. Ma ise põlgan sellist tehtud kirjandust ja kirjanduslikkust, mis on kirjutatud selle pärast, et inimene oskab hästi kirjutada. Kirjutama peab ikka siis, kui sul on vaja kirjutada.

Tänavune aasta andis sulle võimaluse lavastada Tartu Uues Teatris oma näidend «Peeter Volkonski viimane suudlus». Kuidas tundus seekordne lavastamine võrreldes sinu lavastajadebüüdiga «Kohtume trompetis!» VAT Teatris aastal 2004?

See nüüd oli totaalselt midagi muud. Kohe igas mõttes. Toona ma proovisin teha teatrit, nüüd ma enam ei taha teha «teatrit». Ma mõtlen ainult sellele, kuidas üht lugu rääkida, mitte seda, kuidas leida mingeid lavalisi lahendusi või misanstseene.

Inimesena olin ma toona selline heatahtlik noormees, kes püüdis kõike ja kõiki mõista, mõtlen siinkohal näitlejaid. Nüüd ma olen aru saanud, et see, et sa oled näitlejatega muhe või muidu tore mees, ei ole lavastuse seisukohalt absoluutselt vajalik. Tähtis on tulemus.

Peeter Volkonski ja Laura Petersoniga oli ja on endiselt imeline koos olla ja tööd teha. Nad on ilusad, andekad ja intelligentsed. See lavastus sündis väga kergelt ja hea tundega, mingeid jamasid polnud kordagi. Ma olen käinud umbes pooli etendusi vaatamas ja alati tuleb see hea tunne sisse tagasi. See lavastus tuli täpselt selline välja, nagu ma ette kujutasin.

Mis ja millal tuleb vaatajate ette järgmisena sinu kui filmistsenaristi ja näitekirjaniku loomingust?

17. märtsil esietendub Tartu Uues Teatris minu kirjutatud ja lavastatud näidend «Rein Pakk otsib naist!». See on lugu sellest, kuidas saavad kokku kaunis naine ja suur paks karvane mees. Ühesõnaga kaunitar ja koletis. Mängivad Rein Pakk ja Helena Merzin ja see on «Peeter Volkonski viimase suudluse» mõtteline järg.

Siinsel leheküljel on kirjas kolm niisugust asja, mis ei vasta tõele. Mis need on?

Vastused saata aadressil tartu@postimees.ee  või Raamatumäng, Tartu Postimees, Gildi 1, 50095 Tartu hiljemalt 31. detsembriks. Õigesti vastanute vahel loosib toimetus välja Urmas Vadi «Kirjad tädi Annele» (pildil), mille on üllitanud kirjastus Jumalikud Ilmutused.

CV
• Tartlane Urmas Vadi on sündinud 28. veebruaril 1977.
• Abielus, poeg ja tütar.
• Lõpetanud Tartu Forseliuse gümnaasiumi 1997 ja Tallinna Pedagoogikaülikooli raadiorežii erialal 2002.
• Tänavu oktoobris võitis konkursi Vanemuise draamajuhi ametikohale.
• Avaldatud raamatud alates 1996. aastast: «Kui klosetist kerkib kloaak», «Suur sekund», «Lendav laev», «Unetute ralli», «Kohtume trompetis! Elvis oli kapis!», «Kohtumine tundmatuga» ja «Kirjad tädi Annele».
• Teatrites lavastatud alates 2001. aastast: «Varasta veel võõraid karusid» (Ugala), «Lendav laev» (Vanemuine), «Kohtume trompetis!» (Valmieras Teatris, VAT Teater), «Georg» (Smithbridge Productions), «Elvis oli kapis!» (VAT Teater), «Ballettmeister» (Endla) ja «Peeter Volkonski viimane suudlus» (Tartu Uus Teater).
• Raadioteatris lavastatud: «Varasta veel võõraid karusid» (2000) ja «Maailma parim küla» (2009).
• Lavastatud filmistsenaariumid: «Kohtumine tundmatuga» (ETV, 2005, ETV stsenaristi aastapreemia) ja «Tabamata ime» (Von Krahli Teater, 2006).
• Parim sportlik saavutus: Eesti kuues kaugussülitamises.
• Eesti Rahvusringhäälingu aastapreemia 2010.

Jaga

Vaata lisaks