Andres Maimik: "Puhtas kehas puhas vaim"

Andres Eesti Ekspress, 04.11.2013

Andres Maimik käis Renate Valme uut lavastust vaatamas ja nägi üksteist hammustavaid, limpsivaid ja lutsutavaid näitlejaid, ennekõike aga totaalset kujundite orgiat.

Peab olema ettevaatlik – Renate võib oma raudhambad teile kintsu lüüa. Olgu pealegi, mitte otseselt. Näitlejad laval küll hammustavad, rebivad, limpsivad ja lutsutavad üksteist, aga vaataja saab tajude tasandil samamoodi vatti. Kuni lõpuni välja, kui ta on sunnitud ennast tooli sisse litsuma, et mitte saada piki pead helikopteri propellerina läbi õhu vihiseva mikrofoniga. Me kõik oleme ohustatud! Aga see oht ei ole ebameeldiv, see on vaid osa suurest mängust. Nagu väikesed lapsed, kes luuravad pimedas toas kolli – “Ai, appi, ära tee! Ära tee palun, appi! Aga tee veel natuke. Tee siit ka! Ja siit ka!” Puhas mõnu, ei mingit kahtlust.

Mis selle erutuse põhjustab? No muidugi, totaalne kujundite orgia. Kusjuures need pole fikseeritud tähendusega valmiskujundid, mida heatahtlik intellektuaal olulisteks sotsiaalseteks metafoorideks nimetab ning pahatahtlik kriitik klišeedeks kutsub. Renate on selleks liiga ainulaadne ja vabameelne, et kaalukatest klišeedest raskejalgsena lavalaudu painutada.

Need kujundid sünnivad hoopis teistsugusest psüühilisest mehhanismist. Psühholoogid on eristanud lapse aju arengus tormilist faasi, kus erinevad tajuliigid pole üksteisest veel täielikult eraldunud. Selles arengufaasis lapsed tajuvad tähtedes värve, helides mustreid, nad ei sõlmi maailma kokku mitte ratsionaalseid-loogilisi seoseid pidi, vaid assotsiatsioonide ja sünteetiliste tajumustrite kaudu. Enamik meist kaotab vanemaks saades selle lapselik-müütilise maailmataju, mõne ullikese ja geeniuse peas aga säilib see läbi elu.

Et saada osadust tundest, kus kõik on kõigega seotud, kus kõik on miskitmoodi võimalik, peame meie, täiesti normaalsed EW kodanikud ja kodakondsuseta isikud, Saku Originaali mehed ja A Le Coq Premiumi naised, külastama etendust “PURE MIND”. Ning kogema, et meie maailma sees on veel üks erakordne maailm, mis paisub nagu supernoova, ähvardades rebestada loogilistest seisukohtadest ning tõsikindlatest väärtushinnangutest kokku köidetud ratsionaalse maailmapildi.

Õnneks puudub Renatel misjonäri-ambitsioon, tema tahab lihtsalt süüdimatult katsetada, et mis hakkab juhtuma, kui kaks täiesti kokkusobimatut asja omavahel ristata. Kui võtta kellelgi nina suhu ja sellesse puhuda ning samal ajal näppe nobedalt mööda keha ludistada, kas see indiviid muutub saksofoniks? Mitme teibitõmbega saab Doktor Aiboliti ümber kujundada uudishimulikuks kaseks? Vaatajal ei jää muud üle, kui üritada selles metamorfooside turbulentsis kuidagi pardast kinni hoida ja oiata: “Mine perse, mees! Mis asi see veel on!!!????!!!”

Renate ei karda olla lapselik, naivistlik, provokatiivne, ülbe, labane, madala esteetilise valulävega tantsupedagoogi luupainaja. Number, kus jõuline naine Tšaikovski saatel kaht kribalat meeskodanikku koreograafiliselt väntsutab, võiks vabalt kuuluda mõne Tuula tsirkuse põhivarasse. Aga tuleb möönda, et Renate arranžeeringus on see halva maitse hümn ikka pööraselt naljakas. Katoliiklik aktivist Varro Vooglaid, kes taunib Amanda Leari parodeerinudAndero Ermeli etteastet populaarses meelelahutussaates kui meie lapsi mürgitavat roiskunud homopropagandat, võiks pärast “PURE MIND” etendust minna loomaaeda ja ennast lõvide ette heita, sest laval viibis lausa neli Amanda Leari korraga, üks kõlvatum kui teine.

On aga alust kahtlustada, et anarhistlik mängulust pole lavastaja ainus ja lõplik eesmärk. Tihti juhtub, et sügavalt seljaaju kanaleist kerkib kujutluspilte, mis äratavad palju tõhusamalt meie kollektiivseid instinkte ja ihalusi kui teadvustatult kokku köidetud kujundivöö.

Asi algab juba pealkirjast. “PURE MIND” eestikeelne tähendus kõlab mänglevalt, tabusid lõhkuvalt, sadomasohhistlikult, kõikelubavalt. Inglise keeles on aga pealkirja tähendusväli märksa akadeemilisem, olles avatud nii filosoofilistele kui psühhoanalüütilistele tõlgitsustele.

“Pure mind – puhas meel” kahe tähenduse – orgastilise ja metafüüsilise – vahel moodustubki lavastuse pingeväli. Lavastuse dramaturgia näib lähtuvat Sergei Eisensteini esteetilisest dialektikast – üks kaader (kujund) tähistab üht asja, teine aga hoopis teist eelmisega vastuolus olevat asja, aga kui need kokku panna, moodustub uus sünteetiline tähendus.

Avastseenis näeme lumivalges pruutkleidis (puhas meel) tegelast lava põrandal vaglana roomamas (pure mind), mis toob vägisi meelde David Lynchi filmide õhustiku. Dialektiline pingekolle väljendub värvisümbolismis – puhta meele valged toonid alguses ja lõpus (pruutkleidid, aluspesu, lumeväljad, kasetüved) asuvad dialektilisse võitlusse intensiivsetes värvikombinatsioonides kilgendava meelelahutusmaailmaga (moedemm, Amanda Lear). Kergemeelne moedemonstratsioon muutub aga lõpuks maniakaalseks, edevusest ja konkurentsist piitsutatud amokiks täieliku enesehävituse poole. Tuleb nagu tuttav ette?

Milles aga väljendub see dialektika kõige kujukamalt, on autori ja näitlejate suhtumine kehalisusse. Tuleb tunnistada, et lisaks headele füüsilistele eeldustele nõuab Renate pilli järgi tantsimine näitlejatelt ka päris tõsist kodanikujulgust. Küsimus ei ole vaid keha avalikus eksponeerimises julgetes, et mitte öelda erootilistes olukordades (pure mind). Lavastus esitab hoopis teema, kuidas pääseda kristliku kultuuritraditsiooni kehaeitusest, kus keha on Teine ja teisejärguline, vilets pakkepaber, mille ainus funktsioon on hoida ja kaitsta vägevat vaimu. “PURE MIND” on omamoodi zen-praktika (puhas meel), kuidas taasleida kadunud kooskõla kehaga, kuidas ületada füüsilised, moraalsed ja esteetilised piirangud sellel teel. Alles siis, kui sa oled murdnud kõik tabud – julgenud olla groteskne, inetu, läbi lutsutatud, põrkunud ja väändunud kokku teiste kehadega, trampinud teiste seljas ja lasknud enda seljas trampida, hammustanud ja lasknud ennast hammustada, mitte mõelnud etenduse ajal, et ega mu tiss sellest napist kostüümist tõmmeldes välja ei vupsa –, oled sa iseenda kehas vaba, ületanud vaimsuse ja kehalisuse dualismi, saavutanud omalaadse “puhta meele” seisundi. Tehke järele, lugupeetud kolleegid!
Jaga

Vaata lisaks