Põim Kama: Projektid juhivad elu

Tartu Postimees 22.02.2012

Tartu Uues Teatris esietendus «Projekt Elu». See on varem vaatajate ette tulnud «IDentiteedist» ja «Edust» märksa spetsiifilisem, kuid sellevõrra sügavam ja küpsem. Ja ka palju naljakam.
«Projekt Elu», «IDentiteet» ja «Edu» kuuluvad Mart Aasa autorilavastuste triloogiasse, mis isikliku tunnetuse alusel käsitleb nüüdisaegse inimese heitlusi ühiskondlikes mudelites.
Triloogia viimases osas kohtuvad kolm inimest. Või õigemini kolm eluprojekti. Pigem märgid kui inimesed. Nimesid nad ei vaja, piisab, kui saame neile viidata: Keegi A (Kristel Leesmend), Keegi B (Leino Rei) ja Keegi C (Mart Aas).
Nad tunnevad, et neil on midagi ühist, ning nad otsustavad välja selgitada, mis see on. Meenutustest ja lugudest koorub, et selleks on elamine ühiskonnas ja ajastul, mida valitseb projektism.

Elu sisuks projektid

Nende elu sisuks on bü­rokraatilise tehiskultuuri tootmine projektide kirjutamisega toetusfondide taotluseeskirjade valuvormide järgi. Nende töö ja looming pole spontaanne ega isetekkeline. Selle on stimuleerinud rahastamisallikate stampsed tootmismudelid.
Projektikirjutamine on kui liinitöö. Elu ja töö niisuguses ühiskonnas on jätnud jälje nende eraelule, mõttemaailmale ja mälule. Ka inimsuhetest on saanud projektid, millesse astutakse läbi põhjalike taotlusvoorude kandideerides.
Kõik on ajutiseks muutunud ja kehtib ainult käsiloleva projekti raames: inimeste rollid ja nendevahelised suhted, kohustused, eesmärgid.
Aeg ei ole enam vool, vaid hakitud projektipikkusteks tsükliteks. Eesmärgid ja ideaalid ei kesta kogu elu. Hea, kui homseni. Väljapoole ei suudeta mõelda. Nagu ei mäletagi hästi, et väljaspool projekti midagi oli. Midagi nagu oli ...?
Kolm näitlejat, kes lavastuses mängivad, on projektiühiskonna toimemehhanismidega rohkem kui hästi kursis. Mängivad nad oma rolle ju projektiteatris. Ka lavastus «Projekt Elu» ise on projekt, kahtlemata kultuurkapitalist läbi käinud.

Rollidest vaieldamatult tugevaim ja ühtlasi domineerivaim on Leino Rei mängitud Keegi B. Ta on läbi aja ja ruumi rändav igavene näitleja, kes suurte plaanide või unistuste mainimist taluda ei suuda, sest on enda omad juba ammu projektikuhilate alla matnud.
Ta on natuke krampis ja hirmul, kuid siiski võimetu end valitsevast süsteemist lahti laskma. Ülevoolavalt seltskondlik ja tüütult isiklik. Rei mängib sisutühja ennastkaotanud näitlejat nii valustabavalt, et ei teagi, kas nutta või naerda. Publik naeris.
Toetavateks jõududeks on Mart Aas (Keegi C) kohalekutsuja ja niiditõmbaja rollis. Tema on see, kes publiku ees lahti kooruvad sündmused esile kutsub.
Tasakaalustava naisjõuna tegutseb Kristel Leesmend (Keegi A). Lugude jutustamise ja enesepaljastamiste tuhinas räägib ta küll kõige vähem, kuid sealjuures jääb kõige inimlikumaks. Just tema on see, kel jätkub jõudu ja iseseisvust mull lõhkuda ja projektitootmise liinilt lahkuda.

Mäng sujub veatult

Näitlejate kauane koostöö ja üksteisetundmine teeb neist suurepärased lavakaaslased. Õhk on mõistmist tulvil ja mäng sujub veatult. Igaüks on täpselt omal kohal, kusagil pole midagi liigset. Ka vähesed pealtnäha juhuslikult valitud esemed laval täidavad kindlat ülesannet.
«Projekt Elu» nõuab publiku tähelepanu. Et väga palju infot – tegelikult kogu kehtiv ühiskonnakord – on surutud poolteise tunni sisse, ei lasta saalis pingel langeda ning mõttetihedus püsib ühtlaselt.
On väike oht, et lavastuse spetsiifiline temaatika muudab selle südamelähedaseks vaid kitsa valdkonnaga kokku puutuvale publikule. Ometi kardan, et projektism on meil nii laialt levinud, et kõik teisedki vaatajad võivad lavastuses ennast või end ümbritsevat ära tunda.
Jaga

Vaata lisaks