Postimees/Madli Pesti: Intervjuu/Kadri Noormets liigub päris teatri poole

Madli Pesti, Postimees, 16.10.2021

Etenduskunstnikul ja lavastajal Kadri Noormetsal esietendus 10. oktoobril Tartu Uues Teatris lavastus «Ümarlaud», mille keskmes ongi üks ümar laud - mis on nagu üks saar, kus seltskond inimesi soovib teada tõtt. Neid huvitab, mis tegelikult toimus ja kuidas see juhtus. Tõe teada saamiseks rakendatakse erinevaid meetmeid: kord uuritakse kasutatud esemeid, siis jälle küsitakse otse, kord proovitakse süüdlast lõksu meelitada, siis jälle tunnistatakse ise kõik üles.
See on meie kolmas - sellest ka sina-vormi kasutamine - trükitud usutlus kuue aasta jooksul, kaks eelmist ilmusid kultuurilehes Sirp. Seriaalsusel on põhjendus: nii nagu Kadri Noormets näeb oma uuslavastust pusletükina loomingulises tervikus, on ka vestlus eluprotsessi osa.
Kadri Noormetsale tundub, et elus on väga palju resultaadipõhisust. «Arvame, et teeme mingi asja valmis, aga elu kontekstis on ju kõik kestev ja muunduv. Eriti tänases maailmas ei saa tegemisi ja loomingut võtta eraldiseisvate üksikute tükkidena. Näiteks üht lavastust tehes näen alati laiemat pilti, näen oma loomingut tervikuna. Mulle meeldib teadlikult panna oma tervikloomingu-pusle hulka uusi tükke,» selgitab Noormets.

Milline on sinu rada kunstnikuna olnud? Nüüdseks oled lavastanud Tallinnas Sõltumatu Tantsu Laval ja Kanuti Gildi SAALis, Rakvere teatris, Tartu Uues Teatris. Kust oled alustanud ja millise kaarega siia, Tartusse jõudnud?

Pean oma teatritee alguseks lapsepõlve. Olen juba algkoolis oma Ugala suure saali pearolli muusikalis ära teinud: Ivo Eensalu lavastatud «Mary Poppins»! Lavastust mängisime väga palju, isegi Estonias. Lapsena tegin veel mitmes lavastuses kaasa, aga «Mary Poppins» oli kindlasti stardipunkt. Edasi läks mu rada läbi alternatiivse kaasaegse tantsuteatri, aga olen seda alati nimetanud teatriks.
Liigun üha enam n-ö päris teatri poole. Sisimas olen ma aga leiutaja, mul on raske leppida teatri toimimise süsteemi üle võtmisega. Ja mõneti on see kindlasti tülikas. Lisaks teatrile olen aga oma ellu ka palju teisi asju sisse lasknud, teater ei ole enam nii kõikehõlmav mu jaoks. Huvi teatri vastu ei ole nõrgemaks jäänud, aga on muutunud sügavamaks, selgemaks. Küsin iga kord, mida ma teen, milleks, kellele.

Sinu loomingu huvikese on ikka olnud lava ja saali vaheliste suhete mõtestamine, tunnetusliku ruumi loomine. Kas see on jäänud samaks?

See huvipunkt on jäänud ikka samaks. Samas olen järjest rohkem lasknud tundmatuid sisse.

Mis need tundmatud on?

Kõigepealt panen hästi rangelt paika raamid. Raamide sees aga mängime. Mängime lava peal, ilma teadmata, mis seal saab. Sageli öeldakse, et teater on mäng. Mis siis, kui laval ongi mäng, mida näiteks perekond õhtul kodus mängib. Mulle meeldib mängu kohalolu. Kui ise kodus lauamängu mängin, siis ma alati ise emotsionaalselt süttin. See oli üks peamisi tõukeid uuslavastuse loomisel.

Mis on veel need tundmatud, mida sa järjest rohkem oma lavastustesse sisse lased?

Publiku sisse laskmine struktuuri, õhtusse, situatsiooni. Mulle meeldib päris komponent. Meil on laval elus situatsioon.

Nagu tavaliselt, algas ka seekord lavastuse loomine minu jaoks visuaalist. Sellest tuleb ka pealkiri, see peegeldab ruumilahendust. Ja nagu ütlesid, seos riikidevahelise kohtumisega: lavastuses on palju arutlust. Trupis on meil seekord viis inimest laval.

Töötad esimest korda nii suure trupiga: laval on kaks Tartu Uue Teatri kogenumat näitlejat, Maarja Jakobson ja Helgur Rosenthal, ning kaks värskelt teatrikooli lõpetanut, Ekke Hekles ja Martin Kork, sina ise vanuse poolest seal keskel. Kuidas grupidünaamika ja prooviprotsess on kulgenud?

Imeilusalt on läinud. See oli teadlik valik, et soovin töötada eri vanuses ja kogemustega inimestega. Et oleks tasakaal. Kokku on saanud huvitav seltskond inimesi, kelle huumorimeel kattub. Näitlejad otsustasid pakkumise vastu võtta, sest see töö on midagi, mida nad varem pole teinud.
See, et trupis on draamanäitlejad, oli minule suur väljakutse. Ma teen küll teatrit, kuid nendega kohtudes ma saan aru, kui teistmoodi see teater on. Draamanäitlejatel on teatav käsitööoskus, mis on väga oluline. Mind huvitab nendega töötades mittehierarhilisus. Kuidas olla laval mitte rollis, vaid inimesena.
Prooviprotsessis öeldi alati «jaa». See aitas edasi liikuda. Hästi vähe pandi pidurit ja hästi palju anti hoogu. Kõik näitlejad on tulnud minust erinevast kohast. Ma saan aru, et ma olen nišitoode, et ma tegutsen hästi teistmoodi. Sellest saan aru teiste peegelduste kaudu. Ma teen omamoodi. Prooviprotsessis oli aga palju usaldust, jaatust.

Milles see sinu teistmoodi tegemine seisneb?

Mul on proovidesse minnes tunnetuslik plaan. Mind huvitab, kuidas jääda teatrit tehes abstraktseks, aga nii, et see poleks vähem kaalukas kui tekstiraamatuga proovi tehes.

See teatav abstraktne puudutus mulle sinu tööde puhul eriline tundubki. Meie teatripildis ei ole see väga tavaline.

Muidugi ma ehitan üles mingi loogika, oma maailma loogika. See ei ole vähem tõsiseltvõetav. Me suudame kuulata klassikalist muusikat, millest me ei vaja n-ö arusaamist, me saame sellest kogu olemusega aru. Saame hingetoidu. Või abstraktne maal. Abstraktsus kui selline ongi minu suur uudishimu. Kuidas leida üles abstraktsuse kaal? Kuidas luua põhjendatus sinna ümber? Kui lavastus valmis saab, siis ma ei saa aru, kuidas see sünnib, kust see on tulnud. See on hästi tore. Ma ei suuda panna sõrme selle valmimise koha peale ja ma kompromissitult keeldun protsessist eespool käimast.

Loomise impulss tuleb sul tavaliselt visuaalist, ruumist. Milline on seekord «Ümarlaua» alguspunkt?

Mul oli hästi selge ruumipilt, sinna sisse tuli väga ruttu ka tegevuslahendus. Kui tuleb sisemine tahtmine, et tahan lavastust teha, siis tuleb sisu ka. Mul nii ei ole, et kerjaks inspiratsiooni. Pigem nii, et kas lülitad selle sisse või mitte.

Tutvustuses nimetad «Ümarlauda» lavastus-situatsiooniks. Sulle meeldivad uued mõisted ja definitsioonid. Miks vajasid uut sõna?

Et selgitada. Toimuv ongi situatsioon, mis ei pretendeeri sellele, et näitleja tuleb lavale, teeb rolli ja publik aplodeerib. Näitleja on samamoodi elus situatsioonis nagu publikki.

Vaatan seda nii, et esmajoones rõhutab «lavastus-situatsioon» kindlasti mänguolukorda kui sellist, etenduses te päriselt mängitegi erinevaid seltskonnamänge. Situatsioon viitab ehk ka sellele, et oleme siin ja praegu koos, etendajad ja publik. Nagu sinu lavastuste puhul tavaks, tekib ka «Ümarlaua» puhul publikul ohoo-elamus ruumi sisenedes. Peagi imbub sisse mälu temaatika: kohamälu, inimeste mälu, mälu kui tegu. Siin ühises ruumis loome me ühise pinnase, kust mängima hakata.

Pean oluliseks, et kui kaasatakse publikut, siis tehtaks seda hästi sõbralikult ja heatahtlikult, aga samas mitte ka üleliia sõbralikult, vaid parasjagu, sest publikut ei tohi ka abituks teha. Siin on õhuke piir: soovin jätta publikule iseseisvuse, publik suudab ise teha valikuid, samas soovin, et tal oleks hoitud tunne. Mulle pakub ka huvi ruumi salvestamine vaataja mällu ning mõne aja pärast muutunud ruumis selle algse olukorra taastamine - siin on tugev teadlikkus ruumist. Inimestel on õigus osaleda selles vaatlejana või tegutsejana, võttes endale erinevaid rolle.

Tõsi, et sinu lavastustele ongi iseloomulik, et vaataja võib olla erinevates rollides. See on osa vaataja vabadusest, ta ei ole tingimata surutud ühte viisi käituma. Viimastel aastatel oled sa aga tegelenud ka mitmes kõrgkoolis õpetamisega. Mida sa pead vajalikuks edasi anda?

Olen olnud õppejõud Tallinna Ülikoolis ja Eesti Kunstiakadeemias, sel õppeaastal tegutsen aga Viljandi kultuuriakadeemia tudengitega. Oma erinevatel kursustel tegelen kompositsiooni ja dramaturgiaga, nimetan seda omadramaturgiaks. See on lavalise iseseisva mõtlemise treening. Tudengid õpivad näiteks mahaõppima harjumuslikku väljendit «ma ei tea», sest tegelikult nad alati teavad, nad räägivad oma tõde. Tudengid õpivad ruumi kuulamist. Samuti grupidünaamikat: kuidas osaleda grupitöös nii, et oled ise indiviidina grupis alles ja samas kuulad gruppi. Need asjad on mu enda loomingus suur väljakutse, uudishimupunkt. See ei ole iseenesestmõistetav, et on vaja teadlikult avarat vaadet.

"Pean oluliseks, et kui kaasatakse publikut, siis tehtaks seda hästi sõbralikult ja heatahtlikult, aga samas mitte ka üleliia sõbralikult."

"Mulle pakub ka huvi ruumi salvestamine vaataja mällu ning mõne aja pärast muutunud ruumis selle algse olukorra taastamine."

Uuslavastuse pealkiri on «Ümarlaud». Mul tekib seos ÜRO ümarlauaga: ametlik riikidevaheline kohtumine.

Kadri Noormets
• Sündinud 15.01.1988 • tantsija, tegevuskunstnik, koreograaf, lavastaja, kirjutanud lühiproosat ja teatritekste

• Lõpetas 2010 Tallinna Ülikooli bakalaureuseõppe koreograafia erialal, 2014 Eesti Kunstiakadeemia magistriõppe tegevuskunsti erialal. Täiendanud end koreograafia alal Prantsusmaal Nice'is (Université Nice Sophia Antipolis, 2010), õppinud Drakadeemias näidendikirjutamist, Amsterdami kunstikoolis SNDO intensiivkursusel, Berliinis eksperimentaal-füüsilise performance'i kursusel (Smash Berlin, 2013), Lissabonis liikumiskeskuses, rahvusvahelise näitlejate föderatsiooni (FIA) laboratooriumis (2015-16).
Kui Kadri Noormets kodus lauamängu mängib, siis ta süttib emotsionaalselt. «See oli üks peamisi tõukeid uuslavastuse loomisel.»

MADLI PESTI teatriteadlane