Postimees/Heili Sibrits: Kultuuris on võim

Postimees, Heili Sibrits, 23.08.2018

Miks meil on vaja kultuuri (rahastada)? See on üks loll küsimus, mida vahel norivalt või ka siiralt küsitakse. Ma ütlen teile, miks. On pakkuda kaks suurepärast näidet, kuidas kirega tehtu võib liigutada mägesid, aidata näha elu ja ilu kohtades, millest ollakse juba peaaegu loobutud, anda usku, avastada ning näha riigis ja inimestes head.

Eesti Festivaliorkestri kontsert Londonis ja Hamburgis viisid Eesti suurte ja oluliste ajalehtede pealkirjadesse – Eestist ei kirjutatud mitte seepärast, et meie metsa kadus rakett või meie pätid röövisid taas mingit kullapoodi, vaid meil on maailmatasemel orkester. Paavo Järvil pole seda orkestrit vaja. Eestil on vaja. Meie vajame kultuurse riigi mainet. Meil on vaja näidata, et me koht on BBC Promsil ja Elbphilharmonies. Et me oleme olemas.

Kultuur on võimas jõud, seda tõestas suurepäraselt Tartu Uus Teater. Jaak Joala elust rääkiva lavastuste etendustele müüd ca 20 000 piletit, suur osa vaatajatest sõitis Narva eri Eestimaa nurkadest. Paljud jõudsid Euroopa Liidu piirilinna pärast kümme-kakskümmend aastat kestnud pausi, nii mõnedki aga esimest korda.

Nende jaoks pole Narva enam venelaste linn, kus eesti keelega ei saa hakkama, ja kus kapo kahtlustab mitut linnavolikogu liiget korruptsioonis, ning kus Keskerakond võimuvõitlust peab. Teatris käinute silmis on Narva nüüd soovitamist väärivate restoranidega omapärane linn, mille lähedal asub võrratu rand. Tontliku Kreenholmi endiselt veel võimsate hoonete ääres kogetakse teravalt Venemaale lähedust, vaadatakse naaberriigi elumajade akendesse ning tuntakse rõõmu Eesti vabadusest, iseseisvusest. Ja see polegi nii väike asi.

«Kremli ööbikud» sarnanes õnnestunud produktsiooniga populaarse saatega «Su nägu kõlab tuttavalt» - uhke lavaline šõu, kus vahelduvad õnnestunud ning nõrgemad laulunumbrid, ei moodusta tervikut, kuid pakub äratundmist ja rõõmu. Aga kui võrdlen Tartu Uue Teatri lavastust TV3 saatega, teen teatritegijatele liiga. «Kremli ööbikud» on viimaste aastate suurim õnnestunud regionaalpoliitiline tegu. Võib-olla isegi taasiseseisvumisaja suurim.

Seetõttu polegi oluline, et Robert Annuse lavastus polnud kunstiline suursündmus. Ivar Põllu ideest alguse saanud lavastust võib hoopiski võrrelda NO99 suurprojektiga «Ühtne Eesti Suurkogu», sest «Kremli ööbikud» on rohkem kui teater ja seetõttu jääb see lavastus Eesti teatrilukku ja Eesti ajalukku.

«Kremli ööbikud» nihutas Eesti piiri Peipsi äärest ning Rakvere tagant Narva taha, sinna, kus see piir ka päriselt on.

Kõik need Narvat ja Ida-Virumaad kiitvad FB postitused, mida olen viimastel nädalatel lugenud, tõestavad, et kultuuriinimeste käes on suur võim. Ja kui nad tahavad, siis nad teevad ära suuri asju. «Kremli ööbikud» oli Tartu Uuele Teatrile väga vajalik. Tartu Uus Teater tahtis saada oma maja ja nüüd saabki. Jah, see oli raha teenimiseks tehtud lavastus, kuid see soov ei paistnud Kreenholmis mitte ühekski otsast välja, vastupidi, see lavastus oli vägagi laia käega tehtud. Suur tunnustus teatrile.

Kultuuris on võim. Soovin loojatele julgust ja kirge, mastaapseid ettevõtmisi. Tehke oma kõige jaburamad mõtted teoks ja tehe seda suurelt, nagu seda tegid Tartu Uus Teater või Paavo Järvi. Tehke Eesti suureks.


Jaga

Vaata lisaks