Renate Keerdi lavastuste reas on «Lävi» uus oodatud lüli, millest vaataja võib välja lugeda seda, mille radadel mõte parasjagu uitab. Märksõnadena jäävad lavastusest kajama kahevahel olek, piiride kompamine ja sujuvad inimmetamorfoosid. Nagu varemgi, väljendab Kompanii Nii universaalsete elukogemuste kehakeelde tõlkimise meisterlikkust.
Kolm konstanti
Lavastuse struktuuris jäävad silma varasematestki Keerdi töödest tuttavad elemendid või korduvad stseenid, millest tooksin esile kolm. Esiteks ootamatutes, mustkunstitrikisarnastes hetkedes väljenduv soov vaatajat üllatada. Need on stseenid, kus publik ohhoo-efektist impulsi saanuna naerma hakkab.
Teiseks tuleb tuttav ette konflikt, mis lahendatakse füüsilist võimekust nõudvate akrobaatiliste piruettide abil. Viimaks on Keerdi lavastustes enamasti olemas ka n-ö tagasivaatamisstseen, mis laseb mõtteil lennata ja mõjub meelipuhastavalt.
See stseen on üks lavastuse viimaseid ka sel korral, voolava muusika ja mahenenud valgustuse saatel on hea lasta nähtul settida. Lavastaja teab, et teatrisaalist väljudes pole inimestel selleks mahti, niisiis on rahunemine kavalalt kirjutatud juba lavastuse sisse.
Rõõmu mitmele meelele
Keerdi lavastustes ei rabistata, ka pausid kannavad: etendajate publikusse suunatud ning hetkeks peatuvad pilgud on väljapeetud. Iseloomulik on, et enamjaolt lausa staatiliste palgete asemel on põhiliseks väljendusvahendiks keha.
Füüsilist teatrit viljelev Keerd ei võta liikumist kunagi vähetähtsa osana lavastusest. Iga suunamuutus ja sammupikkus on mõõdetud ja kannab tähendust. Liikumine on «Läves» terviku seisukohalt põhjendatud ning alati teadlikult publikule märgatav.
Melomaanide rõõmuks saab teritada ka kuulmismeelt, sest «Läves» kasutatakse mitmesugust klassikat. Muusikaline ampluaa on Keerdil alati lai, sedakorda mängitakse näiteks Schubertit, Eesti levimuusikat ning krokodill Gena laulukest, viimasega kaasneb ka sobiv kostüümivalik.
Keerd oskab manada argisest erilise, olemata sealjuures pretensioonikas. See kehtib ka muusikalise kujunduse kohta. «Läve» kontekstis mõjuvad ühtviisi loogiliselt nii Schuberti nokturn kui Jaak Joala. Publik usaldab ega sea laval nähtava ja sealt kuuldava kombinatsiooni kahtluse alla.
Võtmata risk
Mõistepaar, mida seekordse Keerdi siiruviirulise lavatöö lahtikoorimisel kasutada, on väikekodanlik siplemine. Leebe huumoriga kuvatakse lavale kassipilt, mõneks hetkeks pälvib keskse koha toapalm, näeme peoõhtu ettevalmistusi, saame hinnata mustrilist elutoatapeeti ja kuuleme raadioreportaaži, mis teravate kõrvade jaoks võiks vabalt pärineda Vikerraadiost.
Argipäevaga harjunud inimesed ei söanda sageli astuda üle mõttelise läve ja võtta riske, mis tasakaalu kõigutavad. Keerdi väikekodanlased piiridest üle astumist ei karda ja nii saab teatripublik ühes nendega elu vürtsitada, ilma et peaks ise suuremat ette võtma. Lisanduvad killuke dekadentsi ja kübeke kelmikust, identiteedimängud ja objektiteatriga flirtimine.
Ometi oleksin tahtnud, et «Lävi» viinuks sisse mõnest seni avamata uksest. Lavastus on selline, nagu ootasin – seega pole kindlasti tegu pettumusega. Samas aga jääb vajaka ka uudsusest. Kasutatud võtted on juba kogetud, ja kuigi taotletakse üllatuslikkust, ei ole seda piisavalt.
Teraapilised tajumängud
Ühest küljest on stiili jätkamine kvaliteedimärk, teisalt vajab ka lojaalne publik uudsust. Meelis Oidsalu on Keerdi lavastajakäekirja iseloomustanud kui «meeleheitlikku enesekordust eesmärgiga õppida /.../ maailma kohta midagi uut».
Kui võtta Keerdi loomingut pusletükkidena, mis üheskoos lavastaja omailma loovad ja seda publikule lähendavad, siis tulebki ehk uudsuseotsingud kõrvale jätta ja arvestada «Läve» ühe osakesena tetrisemängust, milles iga uus lavatöö sobitub eelmistega ideaalselt.
Usun, et nüüdseks satub Keerdi lavastusi vaatama juba korraliku eelhäälestusega publik, kes on vähemalt mõnd Keerdi viimaste aastate lavatööd näinud ja teab, millist esteetikat oodata. Oli tunda, et publik tahaks naerda, ja selleks kasutati iga võimalust.
Naerutamise asemel on «Läve» põhiline funktsioon aga kutsuda vaatajat kaasa rännakule, mis leiab füüsiliselt aset Tartu Uue Teatri whitebox’is, kuid veab ühendavaid jooni mitmes suunas, minevikku ja olevikku. «Läve» võib võtta kui teraapiaseanssi ja kohalolekuharjutust.
Klassikalise musta lavakuubiku asemel on kasutatud valget ja seegi aitab rahustava tunde tekkele kaasa. «Lävi» vastab ootustele, ei šokeeri, kuid pakub tajumänge sellegipoolest. Kes teab, mida oodata, ei pea pettuma.
ARVUSTUS
«Lävi»
Autor, lavastaja ja kunstnik Renate Keerd
Laval Kompanii Nii trupp (Liisa Tetsmann, Gerda-Anette Allikas, Taavi Rei)
Esietendus 19. oktoobril 2019 Tartu Uues Teatris